Simulect - Simulect toote info LISA I

 

 

LISA I

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Simulect 20 mg pulber ja lahusti süste- või infusioonilahuse valmistamiseks

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks viaal sisaldab 20 mg basiliksimabi*.

Valmislahuse 1 ml sisaldab 4 mg basiliksimabi.

* hiire müeloomi rakutüvest rekombinant-DNA-tehnoloogiaga toodetud interleukiin-2 retseptori -

ahela vastu suunatud rekombinantne närilise/inimese kimäärne monoklonaalne antikeha.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Pulber ja lahusti süste- või infusioonilahuse valmistamiseks

Valge pulber

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Simulect on näidustatud ägeda äratõukereaktsiooni profülaktikaks täiskasvanutel ja lastel

(1-17 eluaastat) de novo allogeense neerutransplantatsiooni korral (vt lõik 4.2). Simulect’i kasutatakse

koos tsüklosporiini mikroemulsiooni ja kortikosteroididega immunosupressiooniks patsientidel, kellel

reaktiivseid antikehi on vähem kui 80% või lisaks kolmest ravimist koosnevale immunosupressiivse

säilitusravi skeemile, mis koosneb tsüklosporiini mikroemulsioonist, kortikosteroididest ja

asatiopriinist või mükofenolaatmofetiilist.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Simulect’i tohib patsiendile määrata organtransplantatsiooni järgse immunosupressiivse ravi

kogemustega arst. Simulect’i tohib manustada ainult kvalifitseeritud meditsiinitöötajate järelevalve all.

Simulect’i ei tohi manustada enne, kui on täiesti kindel, et patsiendile siirdatakse organ ja ta hakkab

saama immunosupressiivset ravi.

Simulect’i kasutatakse ainult koos tsüklosporiini mikroemulsiooni ja kortikosteroididega või lisaks

kolmest ravimist koosnevale immunosupressiivse säilitusravi režiimile, mis koosneb tsüklosporiini

mikroemulsioonist, kortikosteroididest ja kas asatiopriinist või mükofenolaatmofetiilist.

Annustamine

Täiskasvanud

Standardne koguannus on 40 mg, mis manustatakse kahe 20 mg annusena.

Esimene 20 mg annus tuleb manustada 2 tunni jooksul enne transplantatsiooni. Teine 20 mg annus

tuleb manustada 4 päeva pärast transplantatsiooni. Teise annuse manustamisega tuleb viivitada, juhul

kui tekib tõsine ülitundlikkusreaktsioon Simulect’ile või operatsioonijärgsed komplikatsioonid, nt

siirdatud organi äratõukereaktsioon (vt lõik 4.4).

Lapsed ja noorukid (1...17 aastased)

Lastele kehakaaluga alla 35 kg on soovitatav koguannus 20 mg, mis manustatakse kahe osana – kaks

korda 10 mg. Lastele kehakaaluga 35 kg ja enam on soovitatav koguannus sama mis täiskasvanutel, s.t

40 mg, mis manustatakse kahe osana – kaks korda 20 mg.

Esimene annus tuleb manustada 2 tunni jooksul enne transplantatsiooni. Teine annus tuleb manustada

4 päeva pärast transplantatsiooni. Teise annuse manustamisega tuleb viivitada, juhul kui tekib tõsine

ülitundlikkusreaktsioon Simulect’ile või operatsioonijärgsed komplikatsioonid, nt siirdatud organi

äratõukereaktsioon (vt lõik 4.4).

Eakad patsiendid (≥65-aastased)

Simulect’i kasutamise kohta eakatel patsientidel on vähe andmeid, kuid puuduvad tõendid selle kohta,

et eakad patsiendid vajaksid noorematest täiskasvanutest erinevaid annuseid.

Manustamisviis

Lahustatud Simulect’i võib manustada kas boolussüstina veeni või intravenoosse infusioonina

20...30 minuti jooksul.

Info lahustamise kohta vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes (vt lõik 6.1).

Rasedus ja imetamine (vt. lõik 4.6).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Simulect’i tohib manustada vaid meditsiiniasutuses, kus töötab kvalifitseeritud personal ning mis on

varustatud adekvaatsete laboriseadmetega ja vältimatu abi vahenditega, sealhulgas tõsiste

ülitundlikkusreaktsioonide raviks kasutatavate preparaatidega.

Immunosupressiivsed raviskeemid erinevate ravimite kombinatsioonidega suurendavad

vastuvõtlikkust infektsioonidele, kaasa arvatud oportunistlikud ja surmavad infektsioonid ja sepsis.

Risk suureneb koos immunosupressiooni tugevusega.

Simulect’i ei tohi manustada enne, kui on täiesti kindel, et patsiendile siirdatakse organ ja ta hakkab

saama immunosupressiivset ravi.

Ülitundlikkus

Tõsiseid ägedaid (tekivad kuni 24 tunni jooksul pärast manustamist) ülitundlikkusreaktsioone on

täheldatud nii Simulect’i esmakordsel kui ka korduval manustamisel. Nende hulka kuuluvad

anafülaktoidset tüüpi reaktsioonid (näiteks nõgeslööve, sügelus, aevastamine, hüpotensioon,

tahhükardia, düspnoe, bronhospasm, kopsuturse ja hingamispuudulikkus) ja neid on Simulect’i saanud

patsientidel täheldatud suhteliselt harva (< 1/1000 patsiendist). Tõsise ülitundlikkusreaktsiooni korral

tuleb Simulect’i kasutamine koheselt lõpetada ning mitte määrata järgnevaid annuseid. Ettevaatus on

vajalik ka nende juba varasemalt Simulect-ravi saanud patsientide korral, kellele määratakse järgnev

ravi selle ravimiga. Ülitundlikkusreaktsioonide tekke riski suurenemise kohta patsientide alagrupil on

kogunenud tõendeid. Need on patsiendid, kellel Simulect’i esialgse manustamise järgselt on kaasnev

immunosupressiivne ravi lõpetatud enneaegselt näiteks kas organsiirdamise tühistamise või siirdatud

organi kaotuse tõttu. Ägedaid ülitundlikkusreaktsioone on täheldatud Simulect’i taaskasutamisel

järgnevate organsiirdamiste ajal.

Kombinatsioonis basiliksimabi sisaldava kui ka ilma selleta immunosupressiivset ravi saavatel

transplantatsiooni patsientidel on suurem risk lümfoproliferatiivsete häirete (nt lümfoom) ja

oportunistlike infektsioonide (nt tsütomegaloviirus, CMV) tekkeks. Kahe viieaastase kestusega jätku4

uuringu koondanalüüsil ei leitud erinevusi nii basiliksimabi sisaldavate kui ka ilma selleta

kombinatsioonide kasutamise vahel pahaloomuliste kasvajate ja lümfoproliferatiivsete häirete

esinemissageduse osas (vt lõik 4.8).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kuna basiliksimab on immunoglobuliin, ei ole metaboolsed ravimitevahelised koostoimed

tõenäolised.

Lisaks tsüklosporiini mikroemulsioonile, steroididele, asatiopriinile ja mükofenolaatmofetiilile on

kliinilistes uuringutes samaaegselt Simulect’iga manustatud ka teisi organtransplantatsiooni korral

rutiinselt kasutatavaid ravimeid, ilma et oleks täheldatud täiendavat kõrvaltoimete esinemissageduse

suurenemist. Viimaste hulka on kuulunud süsteemsed viirustevastased preparaadid, antibiootikumid ja

seentevastased ravimid, valuvaigistid, antihüpertensiivsed ravimid (beeta-blokaatorid, kaltsiumikanali

blokaatorid) ja diureetikumid.

172-l patsiendil läbi viidud kliinilises uuringus täheldati inimese hiirevastaste antikehade (HAMA)

vastust ravile basiliksimabiga, ilma et sellel oleks olnud kliinilise taluvuse aspektist prediktiivset

väärtust. HAMA vastust täheldati 2/138 patsiendist, kes ei saanud kaasuvalt muromonab-CD3 ja

4/34 patsiendist, kes said samaaegselt muromonab-CD3 (OKT3). Basiliksimabi kasutamine ei välista

järgnevat ravi hiire antilümfotsütaarsete antikehapreparaatidega.

III faasi kliinilistes uuringutes täheldati 14%-l basiliksimabi saavatest patsientidest ja 27%-l

patsientidest platseebogrupis esimese 3 kuu vältel peale transplantatsiooni ägeda äratõukereaktsiooni

episoodi, mille raviks kasutati antikehasid (OKT 3 või antitümotsütaarne globuliin/antilümfotsütaarne

globuliin (ATG/ALG)). Seejuures ei suurenenud kõrvaltoimete või infektsioonide esinemissagedus

basiliksimabi saavate patsientide grupis võrrelduna platseebogrupiga.

Kolmes kliinilises uuringus uuriti basiliksimabi kasutamist kombinatsioonis kolmest ravimist

koosneva immunosupressiivse ravi skeemiga, kus kasutati kas asatiopriini või mükofenolaatmofetiili.

Asatiopriini lisamisel tsüklosporiini mikroemulsioonist ja kortikosteroididest koosnevale raviskeemile

vähenes basiliksimabi kogukeha kliirens keskmiselt 22%. Mükofenolaatmofetiili lisamisel

tsüklosporiini mikroemulsioonist ja kortikosteroididest koosnevale raviskeemile vähenes basiliksimabi

kogukeha kliirens keskmiselt 51%. Basiliksimabi lisamisel kolmest ravimist koosnevale

immunosupressiivse ravi skeemile, mis hõlmas kas asatiopriini või mükofenolaatmofetiili, ei

suurenenud platseebogrupiga võrreldes kõrvaltoimete või infektsioonide esinemissagedus (vt lõik 4.8).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Simulect on vastunäidustatud raseduse ja rinnaga toitmise ajal (vt lõik 4.3). Basiliksimab võib

tulenevalt immunosupressiivsest toimest avaldada kahjulikku mõju raseduse kulule ja rinnaga

toidetavale imikule. Fertiilses eas naised peavad ravi ajal ja kuni 16 nädalat pärast ravi lõpetamist

kasutama efektiivset rasestumisvastast meetodit.

Puuduvad nii loomkatsete kui ka inimuuringute andmed selle kohta, kas basiliksimab eritub

rinnapiima või mitte. Kuna Simulect on IgG1 tüüpi immuunglobuliin, läbib ta suure tõenäosusega

platsentaarbarjääri ning eritub ka rinnapiima. Seetõttu ei tohi Simulect’i kasutamise ajal last imetada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.

4.8 Kõrvaltoimed

Basiliksimabi on neerutransplantatsioonihaigetel uuritud kokku neljas randomiseeritud, topeltpimedas

platseebokontrolliga uuringus induktsiooniainena kombinatsioonis järgmistes immunosupressiivse ravi

skeemides: tsüklosporiini mikroemulsioon ja kortikosteroidid kahes uuringus (346 ja 380 patsienti),

tsüklosporiini mikroemulsioon, asatiopriin ja kortikosteroidid ühes uuringus (340 patsienti) ning

tsüklosporiini mikroemulsiooni, mükofenolaatmofetiili ja kortikosteroididega teises uuringus

(123 patsienti). Ohutusandmed laste kohta pärinevad ühest neerutransplantatsioonihaigetel läbi viidud

avatud farmakokineetilisest ja farmakodünaamilisest uuringust (41 patsienti).

Kõrvaltoimete esinemissagedus: Neljas ülaltoodud platseebokontrolliga uuringus oli kõrvaltoimete

profiil 590-l basiliksimabi soovitatavaid annuseid saanud patsiendil võrreldav sellega, mida täheldati

595-l platseebot saanud patsiendil. Raviga seotud kõrvaltoimete üldine esinemissagedus uuringutes ei

erinenud märkimisväärselt basiliksimabi saanud patsientide grupis (7,1%...40%) ja platseebogrupis

(7,6%...39%).

Täiskasvanud

Mõlemas grupis (basiliksimab vs platseebo) olid kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimeteks (>20%)

nii kahest kui kolmest ravimist koosneva raviskeemi korral kõhukinnisus, kuseteede infektsioonid, valu,

iiveldus, perifeersed tursed, hüpertensioon, aneemia, peavalu, hüperkaleemia, hüperkolesteroleemia,

operatsioonihaavaga seotud tüsistused, kehakaalu suurenemine, vere kreatiniinisisalduse tõus,

hüpofosfateemia, kõhulahtisus ja ülemiste hingamisteede infektsioonid.

Lapsed

Mõlemas grupis (<35 kg vs ≥35 kg kaaluvad lapsed) olid kahest ravimist koosneva raviskeemi korral

kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimeteks (>20%) kuseteede infektsioonid, hüpertrihhoos, riniit,

palavik, hüpertensioon, ülemiste hingamisteede infektsioon, viirusinfektsioon, sepsis ja kõhukinnisus.

Pahaloomuliste kasvajate esinemissagedus: Pahaloomuliste kasvajate üldine esinemissagedus uuringutes

oli nii basiliksimabi kui ka võrdlusravimite gruppides sarnane. Basiliksimabi grupis täheldati

lümfoomi/lümfoproliferatiivset haigust 0,1%-l (1/710) patsientidest võrrelduna 0,3%-ga (2/595)

platseebogrupis, kus mõlemad grupid said kombinatsioonravi kahe või kolme immunosupressiivse

ravimiga. Muid pahaloomulisi kasvajaid esines 1%-l (7/710) patsientidest basiliksimabi grupis ja 1,2%-l

(7/595) patsientidest platseebogrupis. Kahe viieaastase kestusega jätku-uuringu tulemuste summaarsete

andmete alusel oli lümfoproliferatiivsete häirete ja kasvajate esinemissagedus nii basiliksimabi kui ka

platseebogrupis võrdselt 7%, vastavalt 21/295 patsiendist ja 21/291 patsiendist (vt lõik 4.4).

Infektsioossete episoodide esinemissagedus: Viiruslike, bakteriaalsete ja seeninfektsioonide üldine

esinemissagedus ning profiil basiliksimabi ja platseebogrupis, nii kahest kui kolmest ravimist koosneva

raviskeemi korral olid erinevates gruppides võrreldaval tasemel. Basiliksimabi grupis oli infektsioonide

esinemissagedus 75,9% ja platseebogrupis 75,6% ning tõsiseid infektsioone täheldati vastavalt 26,1%-l

ja 24,8%-l patsientidest. Tsütomegaloviirusinfektsioonide esinemissagedus oli mõlemas grupis sarnane

(14,6% vs 17,3%), seda nii kahest kui ka kolmest ravimist koosneva raviskeemi korral (vt lõik 4.4).

Surmajuhtumite esinemissagedus ja surmapõhjused nii kahest kui kolmest ravimist koosneva raviskeemi

korral olid basiliksimabi grupis (2,9%) ja platseebogrupis (2,6%) sarnased. Kõige sagedasemaks

surmapõhjuseks mõlemas grupis olid infektsioonid (basiliksimab 1,3% vs platseebo 1,4%). Kahe

viieaastase kestusega jätku-uuringu tulemuste summaarsete andmete alusel olid surmajuhtumite

esinemissagedus ja surmapõhjused mõlemas uuringugrupis sarnased (basiliksimab 15% vs platseebo

11%), mõlemas grupis olid valdavaks surmapõhjuseks kardiovaskulaarsed häired (basiliksimab 5% vs

platseebo 4%).

Turustamisjärgsed kõrvaltoimed

Turustamisjärgselt on kirjeldatud ülitundlikkus/anafülaktoidseid reaktsioone nagu lööve, urtikaaria,

aevastamine, vilistav hingamine, bronhospasm, kopsuturse, südamepuudulikkus, hingamispuudulikkus

ja kapillaaride lekke sündroom (vt lõik 4.4) ja tsütokiini vabanemise sündroom. Esinemissagedus on

teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

4.9 Üleannustamine

Kliinilistes uuringutes, kus basiliksimabi manustati inimestele üksikannustes kuni 60 mg ja korduvates

annustes kuni 150 mg 24 päeva jooksul, ei ilmnenud mingeid ägedaid kõrvaltoimeid.

Prekliinilise toksikoloogia kohta vt. lõik 5.3.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Interleukiini inhibiitorid, ATC-kood: L04AC02.

Toimemehhanism

Basiliksimab on hiire/inimese kimäärne monoklonaalne antikeha (IgG1K), mis on suunatud antigeeni

poolt indutseeritava T-lümfotsüütidel paikneva interleukiin-2 retseptorite -ahela vastu (CD25

antigeen). Basiliksimab seondub kõrge afiinsusega (KD=0,1 nM) ja spetsiifiliselt CD25 antigeeniga

nendel aktiveeritud T-lümfotsüütidel, mis omavad kõrge afiinsusega interleukiin-2-retseptoreid (IL-

2R) ja takistab sellega interleukiin-2 seondumist, mis on kriitiliseks signaaliks T-rakkude

proliferatsiooniks äratõukereaktsiooni rakulises immunvastuses. Interleukiin-2-retseptorite täielik ja

püsiv blokaad on tagatud niikaua, kui basiliksimabi kontsentratsioon seerumis ületab 0,2 μg/ml

(tavaliselt 4...6 nädalat peale manustamist). Kui ravimi kontsentratsioon langeb alla selle väärtuse,

muutub CD25 antigeeni ekspressioon 1...2 nädala jooksul sarnaseks ravi alguses esinenud väärtusele.

Basiliksimab ei põhjusta müelosupressiooni.

Kliinilised uuringud

Basiliksimabi efektiivsus siirdatud organi äratõukereaktsiooni profülaktikaks de novo

neerutransplantatsiooni korral on tõestatud topeltpimedates platseebokontrolliga uuringutes. Kahe

olulise 12-kuud kestnud mitme keskusega uuringu, milles basiliksimabi võrreldi platseeboga (kokku

722 patsienti), tulemused näitasid ägeda äratõukereaktsiooni esinemissageduse olulist vähenemist

basiliksimabi kasutamisel koos tsüklosporiini mikroemulsiooni ja kortikosteroididega nii 6 kuud (31%

vs 45%, p<0,001) kui ka 12 kuud (33% vs 48%, p<0,001) pärast transplantatsiooni. Siirdatud organite

püsimajäämise osas ei täheldatud basiliksimabi ja platseebogrupi vahel 6 kuud ja 12 kuud pärast

transplantatsiooni olulist erinevust (12 kuu möödudes oli transplantaat funktsioneerimise lõpetanud

32 patsiendil [9%] basiliksimabi grupis ja 37 patsiendil [10%]) platseebogrupis. Samas oli ägedate

äratõukereaktsiooni episoodide esinemissagedus basiliksimabi ja kolmest ravimist koosnevat

immunosupressiivset ravi saanud patsientidel oluliselt madalam.

Kahe mitmekeskuselise topeltpimeda uuringu, milles basiliksimabi võrreldi platseeboga (kokku

463 patsienti), tulemused näitavad, et basiliksimab vähendab 6 kuu vältel pärast transplantatsiooni

olulisel määral ägedate äratõukeepisoodide esinemissagedust, kui seda kasutada koos tsüklosporiini

mikroemulsiooni, kortikosteroidide ja asatiopriini (21% vs 35%) või mükofenolaatmofetiiliga (15% vs

27%). 6 kuud pärast transplantatsiooni oli siirdatud organ funktsioneerimise lõpetanud 6%-l

patsientidest basiliksimabi ja 10%-l patsientidest platseebogrupis. Kõrvaltoimete profiil oli mõlemas

grupis sarnane.

Kahe viieaastase kestusega avatud jätku-uuringu (mis hõlmasid kokku 586 patsienti) tulemuste

summaarsest analüüsist selgus, et siirdatud organite püsimajäämise ja patsientide elulemuse

kombineeritud näitaja ei erinenud basiliksimabi ja platseebogrupi vahel olulisel määral. Samuti selgus

jätku-uuringutest, et patsientide seas, kellel täheldati ägedat äratõukeepisoodi esimese aasta vältel

pärast transplantatsiooni, esines 5-aastase jälgimisperioodi vältel rohkem siirdatud organite

funktsioneerimise katkemisi ja surmajuhtumeid kui patsientidel, kellel esimese

transplantatsioonijärgse aasta vältel ägedat äratõukepisoodi ei täheldatud. Basiliksimab ei avaldanud

mõju nende sündmuste esinemissagedusele.

Lapsed

Basiliksimabi efektiivsust ja ohutust hinnati kahes pediaatrilises uuringus.

Basiliksimabi kasutati koos tsüklosporiini mikroemulsiooni ja steroididega platseebokontrollita

uuringus 41 de novo neerutransplantatsioonihaigel lapsel. 6 kuu vältel pärast transplantatsiooni

täheldati ägedat äratõukereaktsiooni 14,6%-l patsientidest ning 12 kuud pärast transplantatsiooni

24,3%-l patsientidest. Uuringus täheldatud kõrvaltoimete profiil oli sarnane üldise kliinilise

kogemusega neerutransplantatsioonihaigetel lastel ning täiskasvanud patsientidel platseebokontrolliga

uuringutes täheldatud kõrvaltoimete profiilile.

12-kuuline randomiseeritud platseebo-kontrollitud topeltpime mitmekeskuseline uuring uuris

basiliksimabi kombinatsioonis tsüklosporiini mikroemulsiooni, mükofenolaatmofetiili ja steroididega

neeru allosiiriku saanud lapspatsientidel. Uuringu peamine eesmärk oli näidata selle kombinatsiooni

efektiivsust ägeda äratõukereaktsiooni profülaktikas, võrreldes ravi tsüklosporiini mikroemulsiooni,

mükofenolaatmofetiili ja steroididega. 202-st patsiendist 104 randomiseeriti saama basiliksimabi ja

98 platseebot. Efektiivsuse esmane tulemusnäitaja, aeg esimese biopsia abil tõestatud ägeda äratõuke

(BTÄÄ) episoodini või ravi ebaõnnestumiseni, mida määratleti siiriku kaotuse, surma või eeldatava

äratõukena esimese 6 kuu jooksul pärast siirdamist, esines 16,7%-l basiliksimabiga ravi saanud

patsientidest ja 21,7%-l platseebot saanud patsientidest. Kui efektiivsuse esmasesse tulemusnäitajasse

kaasati ka piiripealsed äratõuked, olid määrad vastavalt 26% ja 23,9%, mis ei näita statistiliselt olulist

erinevust basiliksimabiga ravitud ja platseebot saanud rühma vahel (HR: 1,04, 90% Cl: [0,64; 1,68]).

BTÄÄ määr oli 9,4% basiliksimabi rühmas ja 17,4% platseebo rühmas (HR: 0,50, 90% CI: [0,25;

0,99]). Piiripealsete äratõugete kaasamisel olid määrad vastavalt 20,8% ja 19,6% (HR: 1,01, 90% CI:

[0,59; 1,72]). Üldine ohutusprofiil oli mõlemas rühmas sarnane. Kõrvaltoimete esinemissagedus ja

muster olid kahe ravirühma vahel võrreldavad ning vastasid ravirežiimide ja põhihaiguste alusel

oodatule.

Immunogeensus

339-st basiliksimabiga ravitud neerutransplantatsioonihaigest, kellele määrati anti-idiotüüpseid

antikehi, arenes 4 patsiendil (1,2%) anti-idiotüüpse antikeha vastus. 172 patsiendil läbi viidud

kliinilises uuringus täheldati inimese hiirevastaste antikehade (HAMA) vastust ravile basiliksimabiga

2/138 patsiendist, kes ei saanud kaasuvalt muromonab-CD3 ja 4/34 patsiendist, kes said samaaegselt

muromonab-CD3. Olemasolev kliiniline kogemus muromonab-CD3 kasutamise kohta eelnevalt

basiliksimabiga ravitud patsientidel lubab väita, et basiliksimabi kasutamine ei välista järgnevat ravi

muromonab-CD3 või mõnede teiste hiire antilümfotsütaarsete antikehapreparaatidega.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Täiskasvanud

Ühekordse ja mitmekordse annustamisega farmakokineetilised uuringud viidi läbi täiskasvanud

neerutransplantatsiooni läbi teinud haigetel. Kumulatiivsed annused olid vahemikus 20....60 mg.

Pärast 20 mg basiliksimabi intravenoosset infusiooni 30 minuti jooksul saavutati maksimaalne

kontsentratsioon seerumis 7,1±5,1 mg/l. Annuse vahemikus 20...60 mg suurenesid basiliksimabi Cmax

ja AUC proportsionaalselt annuse suurenemisega. Basiliksimabi jaotusmaht tasakaalukontsentratsiooni

staadiumis oli 8,6±4,1 l. Jaotumist erinevatesse kehavedelikesse ja -kudedesse ei ole piisavalt uuritud.

In vitro uuringud inimkudedel on näidanud, et basiliksimab seondub ainult aktiveeritud lümfotsüütide

ja makrofaagidega/monotsüütidega. Basiliksimabi terminaalne poolväärtusaeg oli 7,2±3,2 päeva ja

organismi kogukliirens oli 41±19 ml/tunnis.

Täiskasvanud patsientidel ei täheldatud kliiniliselt olulist kehakaalust või soost tulenevat mõju

basiliksimabi jaotusruumalale ega kliirensile. Vanus, sugu ja rass ei mõjutanud eliminatsiooni

poolväärtusaega.

Lapsed

Basiliksimabi farmakokineetikat hinnati 39-l de novo neerutransplantatsioonihaigel lapsel. Imikutel ja

lastel vanuses 1...11 aastat (n=25) oli basiliksimabi jaotusmaht tasakaalukontsentratsiooni staadiumis

4,8±2,1 l, poolväärtusaeg 9,5±4,5 päeva ja kliirens 17±6 ml/h. Võrreldes täiskasvanud

neerutransplantatsioonihaigetega olid jaotusmaht ja kliirens umbes 50% võrra väiksemad. Vanus

(1...11 aastat), kehakaal (9...37 kg) ja kehapinna ruumala (0,44...1,2 m2) ei mõjutanud antud eagrupis

dispositsiooni parameetreid kliiniliselt olulisel määral. Noorukitel (12...16 aastased, n=14) oli

basiliksimabi jaotusmaht tasakaalukontsentratsiooni staadiumis 7,8±5,1 l, poolväärtusaeg

9,1±3,9 päeva ja kliirens 31±19 ml/h. Dispositsiooni parameetrid oli noorukitel sarnased täiskasvanud

neerutransplantatsioonihaigete omadega. Basiliksimabi seerumikontsentratsiooni ja interleukiin-2

retseptori küllastumuse vahelist seost uuriti 13 noorukil ning see oli sarnane täiskasvanud

patsientidega.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Reesusahvidel ei täheldatud toksilisuse nähte, kui neile manustati veenisiseselt 4 nädala vältel

basiliksimabi annuses 5 mg/kg kohta kaks korda nädalas sellele järgneva 8-nädalase ravimivaba

perioodiga või 24 mg/kg basiliksimabi nädalas 39 nädala jooksul sellele järgneva 13-nädalase

ravimivaba perioodiga. 39-nädalase uuringu jooksul kasutatud suurima annusega saavutatud

ekspositsioon vastab rohkem kui 1000 kordsele süsteemsele ekspositsioonile (AUC) patsientidele

soovitatava kliinilise annuse kasutamisel koos kaasneva immunosupressiivse raviga.

Cynomologus ahvidel ei täheldatud toksilisi nähte emasloomadel ega embrüotoksilist või teratogeenset

toimet basiliksimabi manustamisel organogeneesi perioodil annuses 5 mg/kg kohta kaks korda

nädalas.

In vitro uuringutes ei ole basiliksimabil leitud mutageenset toimet.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Pulber

kaaliumdivesinikfosfaat

veevaba dinaatriumvesinikfosfaat

naatriumkloriid

sahharoos

mannitool (E421)

glütsiin

Lahusti

süstevesi

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus

6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

Pulber: 3 aastat

Valmislahus on keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilne 24 tundi temperatuuril 2C...8°C või

toatemperatuuril 4 tundi (vt. lõik 6.6).

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida ja transportida külmas (2C...8C).

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Simulect’i pulber süstelahuse valmistamiseks

Värvitu I-tüüpi klaasviaal, fluorvaiguga kaetud butüülkummist hall kork, mis on kinnitatud

alumiiniumist kattega, sinine polüpropüleenist äratõmmatav kork, mis sisaldab 20 mg basiliksimabi

pulbrit süste- või infusioonilahuse valmistamiseks.

Lahusti

Värvitu I-tüüpi klaasampull, mis sisaldab 5 ml süstevett.

Simulect on saadaval ka viaalidena, mis sisaldavad 10 mg basiliksimabi

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Lahuse valmistamine

Infusiooni- või injektsioonilahuse valmistamiseks tuleb Simulect’i süstelahuse valmistamise pulbrit

sisaldavale viaalile aseptika nõudeid järgides lisada 5 ml süstevett pakendis olevast ampullist. Pulbri

lahustamiseks tuleb viaali kergelt loksutada, vältides vahu teket. Värvitu, selge või kergelt

opalestseeruv valmislahus on soovitatav ära kasutada koheselt. Valmislahust peab enne manustamist

visuaalselt kontrollima tahkete osakeste suhtes. Võõrkehade esinemisel mitte kasutada. Valmislahus

on keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilne 24 tundi temperatuuril 2C...8°C või 4 tundi toatemperatuuril.

Mikrobioloogia seisukohalt tuleb valmis lahus kasutada koheselt. Kui ei kasutata koheselt, siis

vastutab kasutaja säilitusaja ja säilitustingimuste jälgimise eest.

Kui valmis lahust ei kasutata ära 24 tunni jooksul, tuleb see hävitada.

Valmislahus on isotooniline ning selle võib manustada boolussüstina või infusioonina pärast

lahjendamist 0,9% naatriumkloriidilahuse või 50 mg/ml (5%) glükoosilahusega 50 ml-ni või suurema

lahjenduseni.

Kuna puuduvad andmed Simulect’i sobimatusest teiste intravenoosselt manustatavate ravimitega, ei

tohi Simulect’i segada teiste ravimitega ning seda tuleb alati manustada eraldi infusioonisüsteemist.

Simulect’i manustamisel võib kasutada kõiki enamlevinud infusioonisüsteeme.

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Novartis Europharm Limited

Wimblehurst Road

Horsham

West Sussex, RH12 5AB

Ühendkuningriik

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/98/084/001

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 09/10/1998

Müügiloa uuendamise viimane kuupäev: 09/10/2008

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti kodulehel