Teveten plus - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Teveten Plus 600/12,5 mg, õhukese polümeerikattega tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 600 mg eprosartaani (mesülaadina) ja 12,5 mg
hüdroklorotiasiidi.
INN. Eprosartanum, hydrochlorothiazidum

Abiained vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett
Karamellivärvi, kapslikujulised õhukese polümeerikilega kaetud tabletid.
Pikkus on ligikaudu 19,6 mm, ja laius 8,4 mm. Tableti ühel pool on kirje 5147 ja teisel poolel
SOLVAY.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Essentsiaalne hüpertensioon.
Teveten Plus 600/12,5 mg on näidustatud patsientidele, kellel monoteraapia eprosartaaniga ei anna
küllaldast efekti.

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Soovitatav annus on üks tablett Teveten Plus 600/12,5 mg üks kord ööpäevas, võetuna hommikul. 8
nädalat pärast vererõhu stabiliseerumist võib kaaluda otsest üleminekut monoteraapialt eprosartaaniga
fikseeritud kombinatsioonravile. Teveten Plus 600/12,5 mg võib võtta ilma või koos söögiga.

Eakad
Eakatel ei ole annuse kohaldamine vajalik, kuigi selle vanusegrupi kohta on vähe informatsiooni.

Lapsed
Ravimi ohutust ja efektiivsust lastel ei ole uuritud, alla 18-aastaste laste ravimine Teveten Plus
600/12,5 mg ei ole soovitatav.

Maksafunktsiooni häired
Teveten Plus"i kasutamist ei soovitata kerge kuni mõõduka maksafunktsioonihäirega patsientidel,
kuna selles patsientide grupis on eprosartaanmesülaadi kasutamise kogemused piiratud. Raske
maksapuudulikkuse korral on Teveten Plus vastunäidustatud (vt lõik 4.3 ja 4.4).

Neerufunktsiooni häired
Kerge kuni mõõduka neeeufunktsioonihäire (kreatiniini kliirens 30 ml/min) korral ei ole annuse
kohaldamine vajalik. Teveten Plus on raske neerupuudulikkuse korral vastunäidustatud (vt lõik 4.3 ja
4.4).

4.3 Vastunäidustused

Teadaolev ülitundlikkus eprosartaani, hüdroklorotiasiidi, sulfoonamiidide või ravimi ükskõik millise
abiaine suhtes.
Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõik 4.6).
Imetamine
Maksafunktsiooni raske häire
Neerufunktsiooni raske häire (kreatiniini kliirens < 30 ml/min)
Ravile allumatu hüpokaleemia või hüperkaltseemia
Kolestaas ja sapiteede obstruktsioon
Refraktoorne hüponatreemia
Sümptomaatiline hüperurikeemia/podagra

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Eprosartaan
Renovaskulaarne hüpertensioon
Haigetel, kelle vaskulaarne toonus ja neerufunktsioon sõltuvad valdavalt reniini-
angiotensiinialdosterooni süsteemi aktiivsusest, nt mõlemapoolse või ühe neeru korral unilateraalse
neeruarteri stenoosiga patsientidel, tuleb tähelepanelikult neerufunktsiooni jälgida, sest nendel
patsientidel on risk raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkeks.

Hüperkaleemia
Ravi ajal teiste ravimitega, mis mõjutavad reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteemi, võib tekkida
süsteemne hüperkaleemia, eriti olemasoleva neerufunktsioonihäire ja/või südamepuudulikkuse foonil.

Ettevaatus ning kaaliumisisalduse ja happe-alus tasakaalu adekvaatne jälgimine vereseerumis on
soovitatav hüperkaleemia tekke riskirühma patsientidel: neerupuudulikkusega patsiendid, diabeetikud,
samaaegselt kaaliumisäästvate diureetikumide manustamine, kaaliumi asendajate või
kaaliumisisaldavate soolaasendajate manustamine või teiste seerumi kaaliumisisaldust suurendavate
ravimite manustamine (vt lõik 4.5).

Aordi- ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia
Sarnaselt teiste vasodilataatoritega tuleb aordi- või mitraalklapi stenoosi või obstruktiivse
hüpertroofilise kardiomüopaatiaga haigete ravis olla eriti ettevaatlik.

Primaarne hüperaldosteronism
Primaarse hüperaldosteronismiga patsiendid tavaliselt ei allu ravile antihüpertensiivsete ravimitega,
mis avaldavad toimet inhibeerides reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi. Seetõttu ravi Teveten
Plus 600/12,5 mg ei ole soovitatav.

Üldine informatsioon
Haigetel, kelle vaskulaarne toonus ja neerufunktsioon sõltuvad valdavalt reniini-angiotensiini-
aldosterooni süsteemi aktiivsusest (nt südame raske paispuudulikkusega või neeruhaigusega, sh
neeruarteri stenoosiga haiged), on teiste seda süsteemi mõjutavate ravimite kasutamise korral
täheldatud ägedat hüpotensiooni, asoteemiat, oliguuriat või harva ägedat neerupuudulikkust.

Sarnaselt teiste AKE-inhibiitorite ja AT-II retseptorite antagonistidega, alandab ka eprosartaan
mustanahalistel vererõhku vähem kui mitte-mustanahalistel patsientidel.

Sarnaselt kõikide antihüpertensiivsete ravimitega võib ülemäärane vererõhu langus kutsuda südame
isheemiatõvega või aterosklerootilise tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel esile südamelihase
infarkti või ajuinsuldi.

Hüdroklorotiasiid
Neerupuudulikkus ja neeru siirdamine
Neerutalitlushäirega patsientidel on soovitatav regulaarselt jälgida kaaliumi, kreatiniini ja uurea taset.
Neerupuudulikkusega patsientidel võib esineda hüdroklorotiasiidiga seonduvat ureemiat.

Maksapuudulikkus
Kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega patsientidel tohib hüdroklorotiasiidi kasutada ainult
ettevaatusega, sest see võib tekitada intrahepaatilist kolestaasi. Muutused vedeliku ja elektrolüütide
tasakaalus võivad esile kutsuda hepaatilise kooma.

Metaboolsed ja endokriinsed häired
Hüdroklorotiasiid võib vähendada glükoositaluvust ja see omakorda võib tekitada vajaduse
antidiabeetilise ravimi annuse muutmiseks. Ravi ajal Teveten Plus 600/12,5 mg võib avalduda senini
latentselt kulgenud diabeet.
Hüdroklorotiasiid võib annuses 12,5 mg, nagu seda on ravimis Teveten Plus 600/12,5 mg, avaldada
ainult kerget metaboolset ja endokriinset kõrvaltoimet (seerumi kolesterooli ja triglütseriidide taseme
tõus).
Mõnedel patsientidel võib ravi hüdroklorotiasiidiga põhjustada hüperurikeemiat või podagrat.
Neerupuudulikkusega patsientidel võib esineda hüdroklorotiasiidiga seonduvat ureemiat.

Elektrolüütide tasakaalu häired
Hüdroklorotiasiid võib tekitada elektrolüütide tasakaalu häireid (hüpokaleemiat, hüponatreemiat,
hüperkaltseemiat, hüpomagneseemiat ja hüpokloreemilist alkaloosi).
Kõikidel diureetikumravi saavatel haigetel tuleb regulaarselt määrata seerumi elektrolüütide taset.
Tiasiid-diureetikumid võivad vähendada renaalset kaltsiumieritumist ja põhjustada ajutist
kaltsiumisisalduse tõusu seerumis, isegi nendel patsientidel, kellel eelnevalt ei ole teadaolevat
kaltsiumi ainevahetuse häiret. Märgatav hüperkaltseemia võib olla varjatud hüperparatüreoidismi
avalduseks. Enne kõrvalkilpnäärmete funktsiooni uurimist tuleb tiasiidide manustamine lõpetada.
Tiasiid-diureetikumid suurendavad magneesiumi eritumist uriiniga, mille tagajärjel võib tekkida
hüpomagneseemia.

Hüdroklorotiasiidi kasutamisega seotud ülitundlikkusreaktsioonid võivad tekkida nii haigetel, kellel on
varem esinenud allergia või bronhiaalastma, kui ka neil, kellel varasem allergiaanamnees puudub, kui
on tõenäolisem siiski anamneesiga patsientidel.

Tiasiid-diureetikumide kasutamisel on esinenud süsteemse erütematoosse luupuse avaldumist või
ägenemist.

Hüdroklorotiasiidi kasutamine annab dopingutestis positiivse vastuse.

Eprosartaani/hüdroklorotiasiidi kombinatsioon
Neerupuudulikkus ja neeru siirdamine
Teveten Plus 600/12,5 mg ei tohi anda raske neerupuudulikkusega patsientidele (kreatiniini kliirens <
30 ml/min) (vt ka lõik 4.3).
Teveten Plus 600/12,5 mg manustamise kohta hiljutise neerutransplantatsiooniga haigetele puudub
kogemus.

Liitium
Nagu teistegi angiotensiin II antagoniste ja tiasiidi sisaldavate ravimite puhul, ei ole Teveten Plus"i ja
liitiumi koosmanustamine soovitatav (vt lõik 4.5).

Maksapuudulikkus
Teveten Plus on raske maksapuudulikkusega patsientidele vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Hüpotensioon
Naatriumi või vedelikudefitsiidiga patsientidel võib tekkida sümptomaatiline hüpotensioon, nt
diureetikumide suurte annuste, soolavaese dieedi, diarröa või oksendamise korral.
Naatriumi ja/või vedeliku vaegus tuleb enne ravi algust Teveten Plus 600/12,5 mg korrigeerida.
Kaasasündinud galaktoositalumatuse, laktaasi puudulikkuse või glükoos-galaktoos malabsorptsiooniga
patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Eprosartaani ja hüdroklorotiasiidiga seotud võimalikud koostoimed:

Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav

Liitium:
Liitiumi samaaegsel manustamisel koos angiotensiini konverteerivate ensüümide inhibiitorite ja harva
ka koos angiotensiin II antagonistidega, on teatatud seerumi liitiumisisalduse mööduvast
suurenemisest ja toksilisusest. Lisaks sellele väheneb tiasiidide toimel liitiumi neerukliirens ja seetõttu
võib suureneda risk liitiumimürgituse tekkeks. Sellel põhjusel ei ole Teveten Plus"i ja liitiumi
kombinatsioon soovitatav (vt lõik 4.4). Kui selline kombinatsioon osutub aga vajalikuks, on soovitatav
seerumi liitiumitaseme hoolikas jälgimine.

Samaaegsel kasutamisel on nõutav ettevaatus

Baklofeen:
Antihüpertensiivne toime võib tugevneda.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained:
MSPVA"d (nt atsetüülsalitsüülhape (> 3 g/päevas), COX-2 inhibiitorid ja mitteselektiivsed
MSPVA"d) võivad vähendada tiasiiddiureetikumide ja angiotensiin II antagonistide
antihüpertensiivset toimet. Mõnedel neerufunktsiooni häirega patsientidel (nt dehüdreeritud patsiendid
või halvema neerufunktsiooniga eakad patsiendid) võib angiotensiin II antagonistide ja tsüklo-
oksügenaasi pärssivate ravimite koosmanustamine viia täiendavalt neerufunktsiooni halvenemiseni, sh
ka ägeda neerupuudulikkuse tekkeni, mis on harilikult küll mööduv. Seetõttu tuleb seda
kombinatsiooni manustada ettevaatusega, eriti vanematel patsientidel. Patsiente tuleb korralikult
hüdreerida ja kaaluda neerufunktsiooni jälgimist pärast samaaegse ravi alustamist ja hiljem
perioodiliselt.

Samaaegsel kasutamisel tuleb arvesse võtta

Amifostiin:
Antihüpertensiivne toime võib tugevneda.

Teised antihüpertensiivsed ained:
Teveten Plus"i vererõhku alandavat toimet võib suurendada samaaegne kasutamine koos teiste
antihüpertensiivsete ravimitega.

Alkohol, barbituraadid, narkootikumid või antidepressandid:
Ortostaatiline hüpotensioon võib süveneda.

Eprosartaanist tingitud võimalikud koostoimed:

Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav
Kaaliumi taset mõjutavad ravimid:
Tuginedes kogemusele teiste ravimitega, mis mõjutavad reniin-angiotensiin süsteemi, võib
kaaliumisäästvate diureetikumide, kaaliumi asendajate, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või teiste
seerumi kaaliumisisaldust suurendavate ravimite (nt hepariin) samaaegne kasutamine tekitada
hüperkaleemiat.
Kui kaaliumi taset mõjutavad ravimid on kirjutatud välja kombinatsioonis Teveten Plus"iga, on
soovitatav plasma kaaliumisisalduse jälgimine (vt lõik 4.4).

Hüdroklorotiasiidiga seotud võimalikud koostoimed:

Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav
Kaaliumi taset mõjutavad ravimid:
Hüdroklorotiasiidi kaaliumivähendav toime võib võimenduda samaaegsel manustamisel koos teiste
ravimitega, mis põhjustavad kaaliumi kadu ja hüpokaleemiat (nt teised kaliureetikumid, lahtistid,
kortikosteroidid, AKTH, amfoteritsiin, karbenoksoloon, penitsilliin G naatrium või salitsüülhappe
derivaadid). Seega ei ole samaaegne kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4).

Samaaegsel kasutamisel on nõutav ettevaatus

Kaltsiumisoolad:
Tiasiiddiureetikumid võivad suurendada seerumi kaltsiumisisaldust, kuna eritumine on vähenenud.
Kui tuleb välja kirjutada kaltsiumipreparaate, peab seerumi kaltsiumisisaldust jälgima ja
kaltsiumiannust vastavalt kohandama.

Kolestüramiin ja kolestipooli vaigud:
Hüdroklorotiasiidi imendumine väheneb ioonvahetusvaikude juuresolekul.

Südameglükosiidid:
Tiasiidide poolt tekitatud hüpokaleemia või hüpomagneseemia soodustada südameglükosiidide poolt
tekitatud rütmihäireid.

Ravimid, mille toimet mõjutavad seerumi kaaliumi tasakaaluhäired:
Sseerumi kaaliumisisalduse ja EKG perioodiline jälgimine juhul on vajalikud juhul, kui Teveten Plus"i
manustatakse koos ravimitega, mille toimet mõjutavad kaaliumi tasakaaluhäired (südameglükosiidid,
antiarütmikumid) ja torsade de pointes" (ventrikulaarne tahhükardia) esilekutsuvad järmised ravimid
(mille hulka kuuluvad mõned antiarütmikumid); hüpokaleemia on torsades de pointes (ventrikulaarse
tahhükardia) tekkeks predisponeeriv faktor:
·
Klass Ia antiarütmikumid (nt kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid).
·
Klass III antiarütmikumid (nt amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid).
·
Mõned antipsühhootikumid (nt tioridasiin, kloorpromasiin, levomepromasiin, trifluoperasiin,
tsüamemasiin, sulpiriid, sultopriid, amisulpriid, tiapriid, pimosiid, haloperidool, droperidool).
·
Muud (nt bepridiil, tsisapriid, difemaniil, erütromütsiin IV, halofantriin, misolastiin,
pentamidiin, terfenadiin, vinkamiin IV).

Antidepolariseerivad lihasrelaksandid (nt tubokurariin):
Hüdroklorotiasiid võib võimendada antidepolariseerivate lihasrelaksantide toimet.

Kolinoblokaatorid (nt atropiin, biperideen):
Võivad seedetrakti motoorikat vähendades ja mao tühjenemist aeglustades suurendada tiasiid-tüüpi
diureetikumide biosaadavust.

Suhkurtõvevastased ravimid (suukaudsed ja insuliin):
Ravi tiasiididega võib mõjutada glükoositaluvust. Vajalikuks võib osutuda suhkurtõvevastase ravimi
annuse korrigeerimine (vt lõik 4.4).

Metformiin:
Metformiini tuleb kasutada ettevaatusega, kuna esineb hüdroklorotiasiidiga seotud võimalikust
funktsionaalsest neerupuudulikkusest tingitud laktatsidoosi oht.

Beeta-adrenoblokaatorid ja diasoksiid:
Tiasiidid võivad tugevdada beeta-adrenoblokaatorite ja diasoksiidi hüperglükeemilist toimet.

Adrenomimeetikumid (nt noradrenaliin):
Adrenomimeetikumide toime võib nõrgeneda.

Podagra ravimid (probenetsiid, sulfiinpürasoon ja allopurinool):
Kuna hüdroklorotiasiid võib põhjustada seerumi kusihappe sisalduse tõusu, võib osutuda vajalikuks
urikosuuriliste ravimite annuse korrigeerimine. Vajalik võib olla probenetsiidi või sulfiinpürasooni
annuse suurendamine. Koosmanustamine tiasiididega võib suurendada ülitundlikkusreaktsioonide
esinemist allopurinoolile.

Amantadiin:
Tiasiiddiureetikumid võivad suurendada amantadiini kõrvaltoimete riski.

Tsütotoksilised ained (nt nagu tsüklofosfamiid, metotreksaat):
Tiasiidid võivad vähendada tsütotoksiliste ühendite renaalset eritumist ja ning võimendada nende
müelosupressiivset toimet.

Tetratsükliinid:
Tetratsükliinide ja tiasiidide koosmanustamisel on risk tetratsükliinide poolt tekitatud uureasisalduse
suurenemisele. See koostoime ei puuduta ilmselt doksütsükliini.

4.6
Rasedus ja imetamine

Rasedus:
Ettevaatuse mõttes ei tohi Teveten Plus"i raseduse esimesel trimestril kasutada. Enne planeeritavat
rasedust tuleb üle minna sobivale alternatiivsele ravile. Kui rasedus on kindlaks tehtud, tuleb ravi
Teveten Plus"iga lõpetada võimalikult kiiresti.
Teveten Plus"i kasutamise kohta rasedatel andmed puuduvad. Loomuuuringutes ei ole
eprosartaan/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni kasutamisel teratogeensust ilmnenud, kuigi eprosartaan
omab fetotoksilist toimet (vt lõik 5.3).
Teveten Plus"i kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Ravimid, mis toimivad otseselt reniin-angiotensiin süsteemile, võivad raseduse teisel ja kolmandal
trimestril põhjustada loote kahjustusi (hüpotensioon, neerufunktsiooni häired, oliguuria ja/või anuuria,
oligohüdramnion, kraniaalne hüpoplaasia, emakasisese kasvu peetus) ja isegi loote ning vastsündinu
surma. Teatatud on ka pulmonaalsest hüpoplaasiast, näo anomaaliatest ja jäsemete kontraktsioonidest.
Tiasiidid läbivad platsentaarbarjääri ning nende kontsentratsioon on määratav nabaväädi veres.
Nad võivad põhjustada loote elektrolüütide tasakaalu häireid ja ilmselt ka muid kõrvaltoimeid, mis
esinevad ka täiskasvanutel.
Pärast tiasiid-ravi kasutamist emal on täheldatud vastsündinul trombotsütopeeniat, lootel või
vastsündinul ikterust.
Kui ravi ajal Teveten Plus 600/12,5 mg tuvastatakse rasedus, tuleb ravi niipea kui võimalik katkestada
ning ehhograafiga kontrollida koljut ja neerufunktsiooni juhul, kui ravi kestis siiski teadmatuse tõttu
pikemat aega (vt lõik 4.3).

Imetamine:
Ei ole teada, kas eprosartaan eritub inimese rinnapiima. Imetavate rottide piimast on eprosartaani siiski
leitud.
Hüdroklorotiasiid eritub rinnapiima. Võimalike kõrvaltoimete vältimiseks imikule ei tohi Teveten Plus
imetamise ajal manustada (vt lõik 4.3).Võttes arvesse ravimi olulisust emale, tuleb langetada otsus,
kas katkestada rinnaga toitmine või katkestada ravi.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Teveten Plus 600/12,5 mg toimet autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuritud, kuid
arvestades ravimi farmakodünaamilisi omadusi, on see ebatõenäoline. Autojuhtimisel või masinate
käsitsemisel tuleks siiski meeles pidada, et hüpertensiooni ravi vältel võib esineda pearinglust või
nõrkust.

4.8 Kõrvaltoimed

Platseeboga kontrollitud kliinilises uuringus 628 patsiendiga, kellest 268 raviti eprosartaani ja
hüdroklorotiasiidi kombinatsiooniga, teatati järgmistest kõrvaltoimetest järgmise esinemissagedusega:
väga sage (>1/10); sage (>1/100, <1/10); aeg-ajalt (>1/1000, <1/100); harv (>1/10000, <1/1000); väga
harv (<1/10000), k.a üksikjuhud.

Psühhiaatrilised häired
Sage: rahutus, unetus, depressioon
Aeg-ajalt: ärevus, närvilisus

Närvisüsteemi häired:
Sage: pearinglus, peavalu, neuralgia, paresteesia, väsimus

Südame häired
Aeg-ajalt: arütmia

Vaskulaarsed häired
Väga harv: hüpotensioon, k.a ortostaatiline hüpotensioon

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:
Sage: bronhiit.
Aeg-ajalt: köha, ninaverejooks, farüngiit, riniit, ülemiste hingamisteede infektsioonid

Seedetrakti häired:
Sage: kõhuvalu
Aeg-ajalt: gastroenteriit, iiveldus

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Aeg-ajalt: lööve
Väga harv: pruuritus

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:
Sage: osteoartriit, seljavalu
Aeg-ajalt: liigesvalu, artriit

Neerude ja kuseteede häired:
Sage: albuminuuria, kuseteede infektsioonid


Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Aeg-ajalt: perifeerne turse, püreksia, suukuivus, hyperhüdroos.

Muutused laboratoorsetes näitajates
Sage: seerumi transaminaaside aktiivsuse suurenemine, hüperkaleemia, hüperglükeemia, leukotsütoos

Eprosartaan
Monoteraapia ajal eprosartaaniga on täheldatud järgmisi leide: Platseeboga kontrollitud kliinilistes
uuringutes on eprosartaani kõrvaltoimete esinemissagedus sarnane platseebo omaga.
Kõrvaltoimed olid enamasti kerged ja mööduva iseloomuga ning ravi katkestamise põhjuseks olid
kõrvaltoimed ainult 4,1% eposartaani juhtudest võrreldes 6,5% platseebogrupis.
Kontrollitud kliinilistes uuringutes teatas ravi ajal eprosartaaniga 1,2% patsientidest düspnoest
(platseebogrupis 0,6%). Platseeboga kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldati märkimisväärset
kaaliumisisalduse suurenemist seerumis 0,9% eprosartaaniga ravitud patsientidest ja 0,3% platseeboga
ravitutest.
Hüpertriglütserideemiat täheldati 1,2% eprosartaaniga ravitud patsientidest (platseebos 0%). Sageli
teatati valust rinnus ja palpitatsioonidest.

Harva teatati eprosartaanravi ajal seerumi uureasisalduse tõusust. Harva täheldati maksaensüümide
aktiivsuse tõusust, kuid neid ei seostatud eprosartaan raviga. Harva esines peavalu, pearinglust,
väsimust, ja nahareaktsioone (löövet, kihelust, nõgeslöövet). Väga harva esines hüpotensiooni, k.a
ortostaatilist hüpotensiooni, näoturset ja/või angioödeemi.

Hüdroklorotiasiid
Alljärgnevalt on toodud kõrvaltoimed, mida on teatatud ainult tiasiidide kasutamisel (k.a
hüdroklorotiasiid), enamasti suuremate annuste korral, kui seda sisaldab Teveten Plus 600 mg/12,5
mg: isukaotus, maoärritus, iiveldus, oksendamine, kõhuspasmid, diarröa, kõhukinnisus, ikterus
(intrahepaatiline kolestaas), pankreatiit, unisus, pearinglus, nägemishäired, paresteesia, peavalu,
väsimus, unehäired, hüpotensioon, k.a ortostaatiline hüpotensioon, arütmia, leukopeenia,
agranulotsütoos, trombotsütopeenia, aplastiline aneemia, hemolüütiline aneemia, hüperglükeemia,
hüperurikeemia, podagra, hüponatreemia, hüpokaleemia, hüpokloreemia, hüperkaltseemia,
hüpomagneseemia, hüperkolesteroleemia, hüpertriglütserideemia, neerufunktsiooni häired,
interstitsiaalne nefriit, äge neerupuudlikkus, pneumoniit, kopsuturse, valgustundlikkus, lööve,
vaskuliit, epidermise toksiline nekrolüüs, süsteemne lupus erythematosus, lihasspasmid, nõrkus,
seksuaalfunktsiooni häired, ja/või libiido muutused, palavik, anafülaktilised reaktsioonid.

4.9 Üleannustamine

Teveten Plus 600/12,5 mg üleannustamise ja selle ravi kohta inimesel on vähe andmeid. Üleannuse
kõige tõenäolisemaks ilminguks võiks olla hüpotensioon.
Teised sümptomid võivad tekkida dehüdratatsioonist ja elektrolüütide vaegusest (hüpokaleemia,
hüpokloreemia, hüponatreemia) ning väljenduvad enamasti iivelduse ja unisusena. Ravi on
sümptomaatiline ja üldtoetav. Sõltuvalt üleannuse võtmisest möödunud ajast võib kasutada ka
oksendamise esilekutsumist, maoloputust ja/või aktiveeritud söe manustamist. Hüpotensiooni korral
tuleb patsient asetada lamama jalad ülestõstetult ning manustada kiiresti soolade ja veremahu
asendajaid. Eprosartaan ei ole hemodialüüsitav. Ei ole teada, mil määral eritub hüdroklorotiasiid
hemodialüüsil.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1
Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Eposartaan ja diureetikumid, ATC-kood: C09DA02

Eprosartaan

Eprosartaan on mitte-peptiid, suukaudselt manustatav aktiivne mitte-bifenüültetrasool angiotensiin II
retseptorite antagonist, mis seondub selektiivselt AT1-retseptoritega.

Angiotensiin II on oluline roll hüpertensiooni patofüsioloogias. Ta on aktiivne hormoon reniin-
angiotensiin-aldosteroon süsteemis ja tugev vasokonstriktor.

Eprosartaan antagoniseerib angiotensiin II toime vererõhule, neeruvereringele ja aldosterooni
sekretsioonile. Vererõhu kontroll püsib 24 tunni jooksul, ilma et tekiks esimese annuse järgne
posturaalne hüpotensioon või reflektoorne tahhükardia. Eposartaanravi katkestamine ei põhjusta kiiret
vererõhu tõusu (re-bound efekti).

Eprosartaan ei mõjuta neerude autoregulatsiooni mehhanisme. Tervetel täiskasvanud meestel suureneb
neerudes eposartaani mõjul keskmine plasmavoolus.

Eprosartaan ei potentseeri bradükiniiniga seotud toimeid (nt köha).

Hüdroklorotiasiid

Hüdroklorotiasiid on hästi tuntud diasiid-diureetikum. Tiasiidid mõjutavad elektrolüütide
tagasiimendumise mehhanismi neerutuubulites, suurendavad vedelike, naatriumi ja kloriidi eritumist.
Hüdroklorotiasiidi diureetilise toime tulemusel väheneb plasma ruumala, suureneb reniini aktiivsus
plasmas, suureneb aldosterooni eritumine, mille tagajärjel suureneb kaaliumi ja vesinikkarbonaatide
kadu ning väheneb kaaliumi sisaldus vereseerumis.
Hüdroklorotiasiidi antihüpertensiivne toime realiseerub läbi kombineeritud mehhanismi - diureetiline
toime ja otsene toime veresoonte aktiivsusele (vaskulaarse vastupanu vähenemine).

Teveten Plus 600/12.5 mg

Platseeboga kontrollitud 8-nädalases kliinilises uuringus 473 essentsiaalset hüpertensiooni põdeva
patsiendiga näitas, et kombinatsioon 600 mg eprosartaani ja 12,5 mg hüdrokorotiasiidi on hästi talutav
ja toimiv.
Teveten Plus 600/12,5 mg alandas süstoolset ja diastoolset vererõhku kliiniliselt olulisel määral ning
toime oli statistiliselt oluliselt parem kui kummalgi üksikkomponendil ja platseebol, hoolimata
platseebo kõrgest vastuse määrast (p=0,08 võrreldes eprosartaaniga üksi ja platseeboga).
Eprosartaani/hüdroklorotiasiidi 600 mg/12,5 mg taluvus oli võrdne eprosartaani ja platseebo omaga.

Teises kliinilises uuringus patsientidega, kelle diastoolne vererõhk oli vahemikus 94 ja 114 mmHg,
ning kellel 3-nädalane ravi ainult 600 mg eprosartaaniga ei olnud piisav, manustati 8 nädala jooksul
eprosartaan/hüdroklorotiasiidi 600 mg/12,5 mg või ainult 600 mg eprosartaani. Kombinatsioon tekitas
statistiliselt ja kliiniliselt olulise süstoolse ja diastoolse vererõhu lisalanguse patsientidel, kes ei
reageerinud piisavalt monoteraapiale eprosartaaniga.
Taluvus oli võrdselt rahuldav nii kombineeritud kui monoteraapia korral.

Üle 80-aastaste patsientide kohta on andmeid vähe.

Eprosartaani ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni toimet haigestumusele ja suremusele uuritud ei ole.
Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et hüdroklorotiasiidi pikaajaline ravi alandab
kardiovaskulaarsetesse haigustesse haigestumise ja suremuse riski.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Eprosartaan

Pärast suukaudset manustamisel on absoluutne biosaadavus ligikaudu 13%. Maksimaalne
plasmakontsentratsioon saavutatakse 1...2 tundi pärast suukaudset manustamist tühja kõhu
tingimustes. Eprosartaani lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg on tavaliselt 5...9 tundi. Eprosartaani
kroonilisel manustamisel on täheldatud kerget kumuleerumist (14%). Toiduga koosmanustamisel
pikeneb eprosrtaani imendumine, kuid see ei alanda biosaadavust.
Annusevahemikus 100...800 mg esineb kergelt vähem kui annusega proportsionaalne eprosartaani
omastatavuse suurenemine, tõenäoliselt tuleneb see ravimi füsikokeemilistest omadustest.

Eprosartaan seondub plasmavalkudega 98%, ning see ei sõltu soost, vanusest, maksafunktsioonist ega
kergest kuni mõõdukast neerufunktsiooni häirest.
Seondumine plasmavalkudega on üksikutel raske neerupuudulikkusega patsientidel vähenenud.
Eprosartaani jaotusruumala on umbes 13 liitrit. Üldine plasmakliirens on 130 ml/min. Pärast
[14C]eprosartaani suukaudset manustamist avastati 90% radioaktiivsusest väljaheitest. Ligikaudu 7%
eritus uriiniga, millest 80% eprosartaanina.

Vanuritel suurenevad nii AUC kui Cmax näitajad (keskmiselt umbes 2 korda), kuid see ei nõua annuste
muutmist.
Maksapuudulikkuse korral suureneb eprosartaani AUC väärtus (kuid Cmax ei muutu) keskmiselt 40%,
kuid see ei nõua annuste muutmist.

Mõõduka neerupuudulikkuse korral (kreatiniini kliirens 30...59 ml/min) on maksimaalse
plasmakontsentratsiooni ja AUC näitajad umbes 30% kõrgemad, raske neerupuudulikkuse korral
(kreatiniini kliirens 5...29 ml/min) umbes 50% kõrgemad ja dialüüsitavatel patsientidel umbes 60%
kõrgemad võrreldes normaalse neerufunktsiooniga. Annuse muutmine nendel juhtudel ei ole vajalik.
Eprosartaani farmakokineetilised näitajad meestel ja naistel on ühesugused.

In vitro on näidatud, et eprosartaan inimesel ei inhibeeri tsütokroom P450 isoensüüme CYP1A, 2A6,
2C9/8, 2C19, 2D6, 2E ja 3A.

Hüdroklorotiasiid

Pärast suukaudset manustamist on hüdroklorotiasiidi imendumine suhteliselt kiire. Tühja kõhuga
manustamise korral on eliminatsiooni poolväärtusaeg keskmiselt 5...15 tundi. Hüdrokorotiasiid ei
metaboliseeru ja eritub kiiresti neerude kaudu. 24 tunniga eritub muutumatul kujul vähemalt 61%
suukaudselt manustatud annusest. Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri, kuid ei läbi
hematoentsefaalbarjääri ning eritub rinnapiima.

Teveten Plus 600/12,5 mg

Eprosartaani ja hüdroklorotiasiidi koosmanustamine ei avalda kummagi toimeaine farmakokineetikale
olulisi kliinilisi toimeid. Eprosartaani ja hüdroklorotiasiidi biosaadavust toit ei mõjuta, kuid
imendumisaeg pikeneb. Plasma kontsentratsiooni maksimum saabub 4 tundi pärast eprosartaani ja 3
tundi pärast hüdroklorotiasiidi manustamist.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Eprosartaani/hüdroklorotiasiidi võimalikku toksilisust suukaudse manustamise järgselt uuriti rottidel ja
koertel kuni kolm kuud väldanud uuringutes. Mingid leiud ei näidanud, et terapeutilisi annuseid ei
võiks inimesel kasutada.
Peamine toksikoloogiline sihtorgan on neer. Eprosartaan/hüdroklorotiasiidi kombinatsioon tekitas
funktsionaalseid muutusi neerudes (seerumi uurea- ja kreatiniinisisalduse suurenemine). Suurte
annuste manustamisel tekkis hiirtel ja koertel neerutuubulite de- ja regeneratsioon, ilmselt neerude
hemodünaamika muutuse tõttu (hüpotensiooni tulemusel tekkinud vähenenud perfusioon, mis viib
tubulaarse hüpoksia ja neerutuubulite rakulist degeneratsioonini).

Peale selle tekitas kombinatsioon jukstaglomerulaarrakkude hüperplaasiat, vähendas erütrotsüütide
parameetreid ja südame kaalu. Need toimed on ilmselt seotud eprosartaani suurte annuste
farmakoloogilise toimega ja tekivad ka AKE-inhibiitoritega. Nende leidude olulisus
eprosartaan/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni terapeutilise kasutamise puhul inimesel ei ole teada.

In vitro ja in vivo uuringute tulemused eprosartaani ja hüdrokorotiasiidiga üksi ja kombinatsioonis ei
viidanud genotoksilisele toimele.

Eprosartaan/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooniga kartsinogeensuse uuringuid läbi viidud ei ole.
Rottidele ja hiirtele eprosartaani manustamisel kahe aasta jooksul annustes vastavalt kuni 600 mg või
200 mg/kg/ööpäevas kartsinogeensust ei täheldatud.

Ulatuslik kogemus hüdroklorotiasiidi kasutamisest inimestel ei ole näidanud seost selle kasutamise ja
kasvajate esinemissageduse suurenemise vahel.

Tiinetel küülikutel tekitas eprosartaan ainult tiinuse hilisstaadiumis emaslooma ja loote surma annuses
10 mg/kg ööpäevas. Hüdroklorotiasiid ei suurendanud eprosartaani emasloomale mõjuvat ja embrüo-
loote toksilisust.
Eprosartaani/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni manustamine suukaudselt annuses kuni 3/1
mg/kg/ööpäevas (eprosartaan/hüdroklorotiasiid) ei tekitanud ei emasloomal ega lootel toksilisi
toimeid.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Tableti sisu: laktoosmonohüdraat, mikrokristalne tselluloos, prezelatiniseeritud tärklis, krospovidoon
ja magneesiumstearaat, puhastatud vesi.

Õhuke polümeerikile kate: polüvinüül alkohol, talk, titaandioksiid (E171), makrogool 3350 ning
kollane raudoksiid (E172) ja must raudoksiid (E172).

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

Opaakne PVC/Aclar/Al foolium blister

Blisterpakendid:
28 õhukese polümeerikilega kaetud tabletti
56 õhukese polümeerikilega kaetud tabletti
98 õhukese polümeerikilega kaetud tabletti
280 (10 x 28) õhukese polümeerikilega kaetud tabletti
Näidis: 14 õhukese polümeerikilega kaetud tabletti

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6
Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Solvay Pharmaceuticals GmbH
Hans-Böckler-Allee 20, 30173 Hannover
Saksamaa


8.
MÜÜGILOA NUMBER

509406


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

9.03.2006/12.02.2007


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Jaanuar 2007
Ravimiametis kinnitatud jaanuaris 2008