Tevanate 70 mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Tevanate 70 mg, tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 70 mg alendroonhapet (81,2 mg alendronaatnaatriummonohüdraadina).

INN. Acidum alendronicum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett.
Valge kuni valkjas, lamedate külgedega, kaldservadega, ümmargune tablett, mille ühele küljele on
pressitud ,,T" ning mille teine külg on märgistuseta.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi. Tevanate vähendab lülisamba ja reieluu proksimaalse osa
murdude riski.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Soovitatav annus on üks 70 mg tablett 1 kord nädalas.

Alendronaadi adekvaatseks imendumiseks:
Alendroonhappe tablett tuleb sisse võtta ainult tavalise veega, vähemalt 30 minutit enne
hommikusööki, jooki või mõne teise ravimi võtmist. Teised joogid (sh mineraalvesi), toit ja mõned
ravimid võivad tõenäoliselt vähendada alendroonhappe imendumist (vt lõik 4.5).

Et tagada ravimi jõudmine makku ja vähendada seeläbi söögitoru võimalike
ärritusnähtude/kõrvaltoimete teket (vt lõik 4.4):
-
Tevanate tablett tuleb sisse võtta vahetult pärast ärkamist terve klaasitäie veega (vähemalt
200 ml).
-
Võimalike suuõõne ja neelu haavandite tekkeriski tõttu ei tohi patsiendid tabletti närida ega suus
lahustuda lasta.
-
-
Patsiendid ei tohi pikali heita enne päeva esimest söögikorda, mis peab olema vähemalt
30 minutit pärast tableti sissevõtmist.
-
Pärast Tevanate sissevõtmist ei tohi patsiendid enne 30 minuti möödumist pikali heita.
-
Tevanate tabletti ei tohi sisse võtta õhtul ega enne lõplikku hommikust ülestõusmist.

Juhul kui igapäevane toit ei sisalda piisavas koguses kaltsiumi ja D-vitamiini, peavad patsiendid lisaks
saama vastavaid toidulisandeid (vt lõik 4.4).

Kasutamine eakatel:
Kliinilistes uuringutes ei esinenud vanusega seotud erinevust alendroonhappe efektiivsuses või
ohutuses. Seetõttu ei ole eakatel patsientidel annuse kohandamine vajalik.

Kasutamine neerukahjustusega patsientidel:
1
Patsiendil kreatiniini kliirensiga üle 35 ml/min ei ole annuse kohandamine vajalik. Alendroonhapet ei
soovitata kasutada raske neerukahjustusega patsientidel kreatiniini kliirensiga <35 ml/min, sest
kliiniline kogemus on ebapiisav.

Kasutamine lastel ja noorukitel (alla 18-aastastel):
Alendroonhapet on uuritud väikesel arvul alla 18-aastastel osteogenesis imperfecta"ga patsientidel.
Tulemused on ebapiisavad, et toetada selle kasutamist lastel ja noorukitel.

4.3 Vastunäidustused

-
Söögitoru anomaaliad ja muud seisundid, mis takistavad söögitoru tühjenemist, nt striktuur või
akalaasia.
-
Võimetus istuda või seista vähemalt 30 minutit järjest.
-
Ülitundlikkus alendroonhappe või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
-
Hüpokaltseemia
-
Vt ka lõik 4.4.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Alendroonhape võib põhjustada seedetrakti ülaosa limaskesta lokaalseid ärritusnähte. Kuna
alendroonhape võib põhjustada olemasoleva haiguse süvenemist, siis peab ettevaatlik olema ravimi
manustamisel patsientidele, kellel esineb seedetrakti ülaosas probleeme, nagu düsfaagia, söögitoru
haigus, gastriit, duodeniit, haavandid või anamneesis hiljuti (viimase aasta jooksul) esinenud raske
seedetrakti haigus, nagu peptiline haavand või seedetrakti verejooks või seedetrakti ülaosa operatsioon
v.a püloroplastika (vt lõik 4.3).

Alendroonhappega ravitud patsientidel on teatatud söögitoru reaktsioonidest (mõnikord rasked ja
hospitaliseerimist nõudnud), nagu ösofagiit, söögitoru haavandid ja erosioonid, mis on harva lõppenud
söögitoru striktuuriga. Seetõttu peavad arstid olema valvsad kõigi nähtude või sümptomite suhtes, mis
võiksid viidata söögitoru võimalikule kahjustusele. Patsientidele tuleb selgitada, et söögitoru
ärritusnähtude nagu düsfaagia, valu neelamisel või rinnaku taga, kõrvetised või nende süvenemine,
tekkimisel tuleb alendroonhappe kasutamine lõpetada ja pöörduda arsti poole.

Raskete söögitoru kõrvaltoimete tekkerisk tundub olevat suurem neil patsientidel, kes ei võta
alendroonhapet sisse vastavalt juhistele ja/või jätkavad alendroonhappe võtmist pärast söögitoru
ärritusele viitavate sümptomite tekkimist. Seetõttu on eriti oluline anda patsiendile põhjalik
kasutamisõpetus ja jälgida, et patsient instruktsioonist õigesti aru saaks (vt lõik 4.2). Patsientidele
tuleb selgitada, et kasutamisjuhiste eiramisel suureneb söögitoruga seotud probleemide tekkerisk.

Ravimi müügiletuleku järgselt on harva teatatud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite tekkest, millest
mõned olid rasked ja komplitseerunud, kuigi ulatuslikes kliinilistes uuringutes riski suurenemist ei
täheldatud. Põhjusliku seose olemasolu ravimi kasutamisega ei saa välistada.

Patsiente tuleb instrueerida, et Tevanate tableti võtmise unustamisel võtaksid nad selle sisse
hommikul, mil see meenub. Samal päeval kahte tabletti sisse võtta ei tohi ning edaspidi tuleb ravimit
manustada esialgselt plaanitud päeval üks kord nädalas.

Alendroonhapet ei soovitata kasutada neerukahjustusega patsientidel, kellel kreatiniini kliirens
<35 ml/min (vt lõik 4.2).
Tuleb arvestada, et osteoporoos võib tekkida ka teistel põhjustel kui östrogeenipuudus ja vananemine.

Hüpokaltseemia tuleb korrigeerida enne ravi alustamist alendroonhappega (vt lõik 4.3). Teisi
mineraalainete metabolismihäireid (nt D-hüpovitaminoos ja hüpoparatüreoidism) tuleb samuti ravida.
Nimetatud seisunditega patsientidel tuleb ravi ajal alendroonhappega monitoorida seerumi
kaltsiumisisaldust ja hüpokaltseemia sümptomeid. Kuna alendroonhape suurendab luu mineraalset
tihedust, siis võib patsientidel esineda seerumi kaltsiumi- ja fosfaadisisalduse langus. See on tavaliselt
kerge ja asümptomaatiline. Siiski on harva olnud teateid sümptomaatilisest hüpokaltseemiast, mis
vahel on olnud raske ja on tihti ilmnenud predisponeeritud seisunditega patsientidel (nt
hüpoparatüreoidism, D-vitamiini defitsiit ja kaltsiumi malabsorptsioon). Seetõttu on piisava hulga
2
kaltsiumi ja D-vitamiini manustamise tagamine eriti oluline just glükokortikosteroide kasutavatel
patsientidel.

Kasvajatevastaseid ravikuure, mis sisaldavad põhiliselt intravenoosselt manustatavaid bisfosfonaate,
saavatel patsientidel on teatatud lõualuu osteonekroosist, mida üldiselt seostatakse hamba
väljatõmbamise ja /või lokaalse infektsiooniga (sh osteomüeliidiga). Paljud neist patsientidest said ka
kemoteraapiat ja kortikosteroide. Lõualuu osteonekroosist on teatatud ka osteoporoosiga patsientidel,
kes on saanud suukaudseid bisfosfonaate.

Patsientidel, kellel on samaaegsed riskifaktorid (nt kasvaja, kemoteraapia, radioteraapia,
kortikosteroidid, halb suuhügieen), tuleb enne ravi bisfosfonaatidega läbi viia hammaste kontroll koos
sobiva profülaktikaga.

Ravi ajal peavad need patsiendid võimalusel vältima invasiivseid hambaraviprotseduure. Patsientidel,
kellel bisfosfonaat-ravi ajal kujuneb välja lõualuu osteonekroos, võib kirurgiline hambaravi seisundit
halvendada. Hambaravi vajavate patsientide kohta puuduvad andmed, mis viitaksid, kas bisfosfonaat-
ravi katkestamine vähendab lõualuu osteonekroosi tekkeriski.

Raviarsti kliiniline otsus peab juhinduma iga patsiendi raviplaanist, lähtudes patsiendi individuaalsest
kasu/riski analüüsist.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Toit ja jook (sh mineraalvesi), kaltsiumipreparaadid, antatsiidid ja mõned suu kaudu manustatavad
ravimid mõjutavad samaaegselt võetuna tõenäoliselt alendroonhappe imendumist. Seetõttu peavad
patsiendid pärast alendroonhappe võtmist ootama vähemalt 30 minutit, enne kui nad võivad võtta
mistahes muud suukaudset ravimit (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Muid kliinilist tähtsust omavaid koostoimeid teiste ravimitega ilmselt ei esine. Mõned patsiendid said
kliiniliste uuringute käigus alendroonhappele lisaks östrogeeni (intravaginaalselt, transdermaalselt või
suukaudselt). Nende ravimite samaaegsest kasutamisest tingitud kõrvaltoimeid ei täheldatud.

Kuigi spetsiaalseid ravimite koostoime uuringuid läbi ei viidud, kasutati alendroonhapet kliiniliste
uuringute käigus samaaegselt paljude erinevate sagedamini väljakirjutatavate ravimitega ning kliinilisi
kõrvaltoimeid ei ilmnenud.

4.6 Rasedus ja imetamine

Kasutamine raseduse ajal
Alendroonhappe kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed ei näita otsest
kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/loote arengule või postnataalsele arengule. Tiinetele rottidele
manustatud alendroonhape põhjustas hüpokaltseemiaga seotud düstookiat (vt lõik 5.3). Antud
näidustuse korral ei tohi raseduse ajal alendroonhapet kasutada.

Kasutamine rinnaga toitmise ajal
Ei ole teada, kas alendroonhape eritub inimese rinnapiima. Antud näidustuse korral ei tohi rinnaga
toitvad naised alendroonhapet kasutada.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Ei ole täheldatud toimet autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele.

4.8 Kõrvaltoimed

Üheaastases uuringus osteoporoosiga postmenopausaalsetel naistel olid alendroonhappe 70 mg
tabletid (n=519) ja alendroonhape 10 mg/ööpäevas (n=370) ohutusprofiililt sarnased.

Kahes 3-aastases praktiliselt identse disainiga uuringus postmenopausaalsetel naistel (alendroonhape
10 mg: n=196, platseebo: n=397) oli alendroonhappe rühmas (10 mg ööpäevas) ja platseeborühmas
3
registreeritud üldine ohutusprofiil sarnane.

Järgnevalt on toodud kõrvaltoimed, mis olid uurijate hinnangul võimalikult, tõenäoliselt või kindlasti
ravimiga seotud, kui need esinesid kas 1-aastases uuringus 1% patsientidest kummaski ravigrupis või
1% alendroonhapet 10 mg ööpäevas saanud patsientidest ning suurema esinemissagedusega kui
platseebot saanud patsientidel 3-aastases uuringus:


Üheaastane uuring (%)
Kolmeaastased uuringud (%)

Alendroonhape
Alendroonhape
Alendroonhape
Platseebo

70 mg tabletid
10 mg ööpäevas 10 mg ööpäevas
(n=397)
(n=519)
(n=370)
(n=196)
Seedetrakti häired




kõhuvalu 3,7
3,0
6,6
4,8
düspepsia 2,7
2,2
3,6
3,5
maohappe regurgitatsioon
1,9
2,4
2,0
4,3
iiveldus 1,9
2,4
3,6
4,0
kõhupuhitus 1,0 1,4 1,0 0,8
kõhukinnisus 0,8 1,6 3,1 1,8
kõhulahtisus 0,6 0,5 3,1 1,8
düsfaagia 0,4
0,5
1,0
0,0
meteorism 0,4
1,6
2,6
0,5
gastriit 0,2
1,1
0,5
1,3
maohaavand 0,0 1,1 0,0 0,0
söögitoru haavand
0,0
0,0
1,5
0,0
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
lihas-skeleti (luu-, lihase-
2,9 3,2 4,1 2,5
või liigese-) valu
lihaskrambid 0,2 1,1 0,0 1,0
Närvisüsteemi häired




peavalu 0,4
0,3
2,6
1,5

Kliiniliste uuringute ja/või ravimi müügiletuleku järgselt on teatatud ka alljärgnevate kõrvaltoimete
esinemisest.

[Sage (1/100, <1/10), Aeg-ajalt (1/1000, <1/100), Harv (1/10 000, <1/1000), Väga harv
<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)]

Immuunsüsteemi häired
Harv:
ülitundlikkusreaktsioonid sh nõgestõbi ja angioödeem
Ainevahetus- ja toitumishäired
Harv:
sümptomaatiline hüpokaltseemia, mis on tihti seotud soodustavate seisunditega (vt
lõik 4.4)
Närvisüsteemi häired
Sage: peavalu
Silma kahjustused
Harv:
uveiit, skleriit, episkleriit
4
Seedetrakti häired
Sage:
kõhuvalu, düspepsia, kõhukinnisus, kõhulahtisus, meteorism, söögitoru haavand*,
düsfaagia*, kõhupuhitus, maohappe regurgitatsioon
Aeg-ajalt:
iiveldus, oksendamine, gastriit, söögitorupõletik*, söögitoru limaskesta erosioonid*,
veriroe
Harv:
söögitoruahend*, suuõõne ja neelu haavandid*, seedetrakti ülaosa kõrvaltoimed
(mulgustus, haavandid, veritsus) (vt lõik 4.4)
* Vt lõigud 4.2 ja 4.4
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt:
lööve, kihelus, erüteem
Harv:
lööve koos valgustundlikkusega
Väga harv: üksikud raskete nahareaktsioonide, sh Stevens-Johnsoni sündroomi ja toksilise
epidermaalse nekrolüüsi juhud
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage:
lihas-skeleti (luu-, lihase- või liigese-) valu
Harv:
bisfosfonaatidega ravi saavatel patsientidel on teatatud lõualuu piirdunud kärbusest.
Enamik neist teadetest viitavad vähihaigetele, kuid selliseid juhtumeid on teatatud ka
patsientidel, kellel on ravitud osteoporoosi. Üldiselt seostatakse lõualuu piirdunud
kärbust hamba väljatõmbamisega ja/või paikse nakkusega (sh luuüdipõletikuga).
Riskiteguriteks peetakse ka kasvaja diagnoosi, kemoteraapiat, kiiritusravi,
kortikosteroide ja halba suuhügieeni; tugev lihas-skeleti (luu-, lihase- või liigese-)
valu (vt lõik 4.4)
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Harv:
tüüpiliselt ravi algusega seonduvad mööduvad sümptomid nagu immuunvastuse
ägedas faasis (müalgia, halb enesetunne ning harva palavik).

Uuringud
Kliinilistes uuringutes on esinenud mööduvat, kerget ja sümptomiteta kulgevat kaltsiumi- ja
fosfaadisisalduse vähenemist seerumis, 10 mg alendroonhapet ööpäevas saanud patsientidest vastavalt
18% ja 10%, platseebot saanud patsientidest vastavalt 12% ja 3%. Kaltsiumisisalduse vähenemine
seerumis kuni <8,0 mg/dl (2 mmol/l) ja fosfaadisisalduse vähenemine kuni 2,0 mg/dl (0,65 mmol/l)
esines siiski mõlemas grupis võrdse sagedusega.

4.9 Üleannustamine

Suukaudse üleannustamise korral võivad tekkida hüpokaltseemia, hüpofosfateemia ja seedetrakti
ülaosa kõrvaltoimed, nagu seedehäired, kõrvetised, ösofagiit, gastriit või haavand.
Alendroonhappe üleannustamise ravi kohta spetsiifiline informatsioon puudub. Alendroonhappe
sidumiseks tuleb manustada piima või antatsiide. Söögitoru ärritusnähtude tekkeriski tõttu tuleb
oksendamise esilekutsumist vältida ja patsient peab olema püstiasendis.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: bisfosfonaadid,
ATC-kood: M05BA04

Toimeaine on bisfosfonaat, mis inhibeerib osteoklastide poolt teostatavat luu resorptsiooni ning ei oma
otsest toimet luu formeerumisele. Prekliinilistes uuringutes on täheldatud, et alendroonhape koguneb
eelistatult aktiivse resorptsiooni piirkondadesse. Ravim inhibeerib osteoklastide aktiivsust, kuid ei
mõjuta nende kogunemist ja kinnitumist. Alendroonhappega ravi ajal formeeruv luu on normaalse
kvaliteediga.

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi
Osteoporoosi kriteeriumiks on luu mineraalse tiheduse (LMT) langus lülisambas või reieluu
proksimaalses osas rohkem kui 2,5 standardhälvet alla terve noore populatsiooni keskmise või
eelnev luuhõredusest tingitud luumurd olenemata LMT väärtusest.
5
Alendroonhape 70 mg (n=519) ja alendroonhape 10 mg ööpäevas (n=370) terapeutilist ekvivalentsust
hinnati 1-aastases multitsentrilises uuringus osteoporoosiga postmenopausis naistel. Aasta möödudes
oli lülisamba nimmepiirkonna luu mineraalne tihedus võrreldes algväärtusega suurenenud ravigrupis,
kes said 70 mg üks kord nädalas 5,1% (95% CI: 4,8%, 5,4%) ning ravigrupis, kes said 10 mg üks kord
päevas 5,4% (95% CI: 5,0%, 5,8%). Keskmine LMT tõus reieluukaelas oli gruppides 70 mg üks kord
nädalas ja 10 mg üks kord päevas vastavalt 2,3% ja 2,9% ning reieluu proksimaalses osas 2,9% ja
3,1%. Skeleti teistes piirkondades oli luu mineraalse tiheduse tõus mõlemas ravigrupis samuti sarnane.

Alendroonhappe efekti luutihedusele ning luumurdude esinemissagedusele hinnati postmenopausis
naistel (n=994) kahes identse disainiga esialgse efektiivsuse kliinilises uuringus ja samuti FIT-
uuringus (n=6459, Fracture Intervention Trial- Luumurdude vältimise uuring).

Esialgsetes efektiivsuse uuringutes suurenes kolmandal raviaastal keskmine luu mineraalne tihedus
alendroonhapet 10 mg ööpäevas saanud patsientidel lülisambas, reieluukaelas ja reieluupeas vastavalt
8,8%, 5,9% ja 7,8% võrreldes platseebot saanutega. Kogu keha luu mineraalne tihedus suurenes
samuti märkimisväärselt. Alendroonhappega ravitud patsientide hulgas vähenes võrreldes platseebot
saanutega ühe või enama vertebraalse luumurruga patsientide osakaal 48% (alendroonhappe rühmas
3,2% vs. platseeborühmas 6,2%). Uuringute jätkamisel veel kaks aastat tõusis jätkuvalt lülisamba ja
reieluupea luu mineraalne tihedus ning säilis reieluukaela ning kogu keha luu mineraalne tihedus.

FIT-uuring koosnes kahest platseeboga kontrollitud uuringust alendroonhappega üks kord päevas
(5 mg päevas kaks aastat ja lisaks veel 10 mg päevas üks või kaks aastat):
-
FIT 1: Kolmeaastane uuring 2027-l patsiendil, kellel oli vähemalt üks eelnev lülisamba
(kompressioon) murd. Selles uuringus vähendas alendroonhape üks kord päevas manustatuna
1 uue lülisamba murru esinemissagedust 47% (alendroonhappe rühmas 7,9% vs.
platseeborühmas 15,0%). Lisaks leiti statistiliselt oluline reieluu proksimaalse osa murdude
esinemissageduse vähenemine (1,1% vs. 2,2%, vähenemine 51%).
-
FIT 2: Neljaaastane uuring 4432-l patsiendil, kellel oli madal luu mineraalne tihedus, kuid
polnud eelnevaid lülisamba murdusid. Selles uuringus leiti osteoporoosiga naiste (37%
kogupopulatsioonist vastas ülaltoodud osteoporoosi kriteeriumidele) alagrupi analüüsimisel
oluline erinevus reieluu proksimaalse osa murdude (alendroonhappega 1,0% vs. platseeboga
2,2%, sageduse vähenemine 56%) ning 1 lülisamba murru esinemissageduses (2,9% vs. 5,8%,
vähenemine 50%).

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Imendumine
Võrreldes intravenoosselt manustatud referentsannusega on ööjärgse tühja kõhuga ja kaks
tundi enne standardset hommikueinet manustatud 5 kuni 70 mg suukaudsete annuste korral
alendroonhappe keskmine biosaadavus naistel 0,64%. Manustamisel üks tund ja pool tundi
enne standardset hommikueinet biosaadavus vähenes sarnaselt ning oli hinnanguliselt
vastavalt 0,46% ja 0,39%. Osteoporoosi uuringutes oli alendroonhape efektiivne, kui see manustati
vähemalt 30 minutit enne päeva esimest sööki või jooki.
Kui alendroonhapet manustati koos standardse hommikusöögiga või kaks tundi pärast seda, oli
alendroonhappe biosaadavus praktiliselt olematu. Alendroonhappe manustamisel koos kohvi või
apelsinimahlaga langes biosaadavus ligikaudu 60% võrra.
Tervetele isikutele manustatud suukaudne prednisoon (20 mg kolm korda ööpäevas 5 päeva järjest), ei
mõjutanud kliiniliselt oluliselt alendroonhappe suukaudset biosaadavust (suurenes keskmiselt
20...44%).

Jaotumine
Pärast 1 mg/kg alendroonhappe veenisisest manustamist rottidele jaotub alendroonhape ajutiselt
pehmetesse kudedesse, kuid järgnevalt jaotub kiiresti luudesse või eritub uriiniga. Keskmine
püsikontsentratsiooni jaotusruumala, kui luu välja arvata, on inimesel vähemalt 28 liitrit. Toimeaine
kontsentratsioon plasmas on pärast terapeutilise annuse suukaudset manustamist määramiseks liiga
madal (<5 ng/ml). Seonduvus inimese plasmavalkudega on ligikaudu 78%.

Biotransformatsioon
Puuduvad andmed alendroonhappe metaboliseerumise kohta loomadel ja inimesel.
6

Eritumine
Pärast ühekordset veenisisest [14C]-ga märgistatud alendroonhappe manustamist eritus 72 tunniga
ligikaudu 50% radioaktiivsusest uriiniga; väljaheites ei leitud radioaktiivsust üldse või leiti vähesel
määral. Pärast ühekordset 10 mg alendroonhappe veenisisest manustamist oli renaalne kliirens
71 ml/min ning süsteemne kliirens kuni 200 ml/min. Pärast veenisisest manustamist langes plasma
kontsentratsioon 6 tunniga rohkem kui 95%. Terminaalne poolväärtusaeg inimesel on rohkem kui 10
aastat, mis peegeldab alendroonhappe vabanemist luustikust. Alendroonhape ei eritu rottidel neerude
happeliste või aluseliste transpordisüsteemide kaudu ega mõjuta inimesel teiste ravimite eritumist
nende süsteemide kaudu.

Spetsiaalsed patsiendirühmad
Prekliinilised uuringud näitasid, et toimeaine, mis ei deponeeru luudesse, eritub kiiresti uriiniga. Pärast
pikaajalist kumulatiivse annuse kuni 35 mg/kg veenisisest manustamist loomadel ei ilmnenud
küllastumist luudes. Kuigi puudub vastav kliiniline informatsioon, on väga tõenäoline, et nii nagu
loomadel, väheneb neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel alendroonhappe eritumine neerude
kaudu. Seetõttu on neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel oodata alendroonhappe mõnevõrra
suuremat kumuleerumist luudesse (vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse prekliinilised
uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Uuringud rottidel on näidanud, et tiinuse ajal
manustatav alendroonhape võib põhjustada emasloomal poegimise ajal hüpokaltseemiast tingitud
düstookiat. Suurte annuste manustamisel rottidele suurenes loote puuduliku luustumise
esinemissagedus. Selle asjakohasus inimesele ei ole teada.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Mikrokristalne tselluloos (E460)
Kroskarmelloosnaatrium
Magneesiumstearaat

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

30 kuud

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Alumiinium/alumiinium blisterpakendid, pakendis 2, 4, 8, 12 ja 40 tabletti; 50 tabletti haiglapakendis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7
7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Teva Pharma B.V.
Computerweg 10
3542 DR Utrecht
Holland


8.
MÜÜGILOA NUMBER

508806


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

03.02.2006/17.04.2009


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud aprillis 2009
8