Topiramate actavis - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Topiramate Actavis, 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Topiramate Actavis, 50 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Topiramate Actavis, 100 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Topiramate Actavis, 200 mg õhukese polümeerikattega tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 25 mg, 50 mg, 100 mg või 200 mg topiramaati.

INN: Topiramatum

Abiaine: Letsitiin (sisaldab sojaõli)

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Topiramate Actavis, 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid: valged, ümmargused, kaksikkumerad
tabeltid, diameetriga 6 mm ning märgisega ,,V1".
Topiramate Actavis, 50 mg õhukese polümeerikattega tabletid: helekollased, ümmargused,
kaksikkumerad tabletid, diameetriga 8 mm ning märgisega ,,V3".
Topiramate Actavis, 100 mg õhukese polümeerikattega tabletid: kollased, ümmargused,
kaksikkumerad tabletid, diameetriga 10 mm, märgisega ,,V4".
Topiramate Actavis, 200 mg õhukese polümeerikattega tabletid: lõhe värvi, ovaalsed, kaksikkumerad
tabletid, suurusega 9,2...18,3 mm ning märgisega ,,V5".


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Partsiaalse ja/või generaliseerunud toonilis-kloonilise epilepsia monoteraapia täiskasvanutel ja üle 12-
aastastel noorukitel.
Partsiaalse ja/või generaliseerunud toonilis-kloonilise epilepsia adjuvantravi täiskasvanutel ja üle 12-
aastastel noorukitel.
Migreeni profülaktika teise valiku ravina täiskasvanutel.

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Soovituslik on annus tiitrida järk-järgult terapeutilise tasemeni, et vältida annusest sõltuvaid
kõrvaltoimeid.
Topiramaadi ravi optimeerimiseks ei ole vaja kontsentratsioone plasmas hinnata.
Annused, mis ei ole kohaldatavad selle ravimi tugevusega, on võimalik katta teiste selle ravimi
olemasolevate tugevustega.

Annustamine:
Tablette ei tohi poolitada/purustada.
Topiramate Actavis"t võib võtta nii toiduga kui ilma, koos piisava koguse vedelikuga.

Monoteraapia täiskasvanutele ning üle 12-aastastele noorukitele:
Tiitrimist tuleks alustada 25 mg-st õhtuti ühe nädala vältel. Seejärel tuleb ööpäevast koguannust 1- või
2-nädalaste intervallidega annuse 25 mg või 50 mg võrra suurendada, manustatuna kaheks annuseks
jagatult.
Kui patsient ei talu nimetatud annuse suurendamise skeemi, võib kasutada annuse suurendamist
väiksemate annuste kaupa või pikemate ajaliste intervallidega. Annuse määramisel ja selle
suurendamisel tuleb lähtuda kliinilisest vastusest.
Annuse soovitatav esialgne eesmärk topiramaadi monoteraapia korral täiskasvanutel on 100 mg
ööpäevas ja maksimaalne soovitatav annus on 400 mg ööpäevas.
Kui samaaegselt koos topiramaadiga kasutatavad epilepsiaravimid jäetakse ära, et jätkata ravi
topiramaadi monoteraapiaga, tuleb arvestada võimalike toimetega krampide tekke kontrollile. Kui
patsiendi ohutus ei nõua samaaegselt kasutatava epilepsiavastase ravimi manustamise järsku
lõpetamist, on soovitatav teine ravim ära jätta järk-järgult, vähendades annust umbes 1/3 võrra üle
nädala.

Kui katkestatakse ravi maksaensüüme indutseerivate ravimitega, suureneb topiramaadi sisaldus
plasmas. Kliinilise näidustuse olemasolul võib osutuda vajalikuks topiramaadi annuse vähendamine.
Annustamisoovitused kehtivad täiskasvanutele, kaasa avatud eakad, juhul kui ei esine kaasuvaid
neeruhaigusi (vt lõik 4.4).

Epilepsia adjuvantravi täiskasvanutele ja üle 12-aaststele noorukitele:
Tiitrimist tuleks alustada 25 mg-st õhtuti ühe nädala vältel. Seejärel tuleb ööpäevast koguannust 1- või
2-nädalaste intervallidega annuse 25 mg või 50 mg võrra suurendada, manustatuna kaheks annuseks
jagatult. Annuse määramisel ja selle suurendamisel tuleb lähtuda kliinilisest vastusest.
Kliinilistes uuringutes antud minimaalne efektiivne annus adjuvantravina oli 200 mg ööpäevas. Seega
peetakse seda minimaalseks efektiivseks annuseks. Tavaline annus on 200 mg kuni 400 mg ööpäevas
jagatuna kaheks annuseks. Mõnedel patsientidel saavutatakse hea hoogude kontroll ühe annusega
päevas. Mõnedele patsientidele on vajalik maksimaalne ööpäevane annus 800 mg.

Migreeni profülaktika täiskasvanutel:
Titrimist tuleks alstada 25 mg-st õhtuti ühe nädala vältel. Sejärel tuleb annust suurendada
25 mg/päevas 1-nädalaste intervallidega. Kui patsient ei talu nimetatud annuse suurendamise skeemi,
võib kasutada annuse suurendamist väiksemate annuste kaupa või pikemate ajaliste intervallidega
Soovitatav topiramaadi ööpäevane annus migreeni profülaktikaks on 100 mg annustades kaheks osaks
jagatuna. Suuremad annused ei andnud suuremat efektiivsust. Mõnedel patsientidel võib efektiivseks
osutuda 50 mg/ööpäevas. Annuse määramisel ja selle suurendamisel tuleb lähtuda kliinilisest
vastusest.

Lapsed:
Selle preparaadi kasutamise kohta alla 12-aastastel on olemas üksnes piiratud informatsioon.

Maksa- ja/või neerukahjustusega patsiendid:
Mõõduka (kreatiniini kliirens vahemikus 30...69 ml/min) ja raske (kreatiniini kliirens < 30 ml/min)
neerufunktsiooni puudulikkusega patsientidel on soovitatav alustada ravi poole väiksema annusega ja
suurendada annust väiksemate osade kaupa ning pikemate intervallide tagant kui tavaliselt. Nagu teiste
patsientide puhul, tuleb annuse suurendamisel lähtuda kliinilisest ravivastusest, pidades silmas, et
neerupuudulikkuse korral võib ravimi tasakaalukontsentratsiooni saavutamine pärast iga annuse
muutmist võtta rohkem aega. Mõõduka või raske neerukahjustusega patsientidel võib
tasakaalukontsentratsiooni saavutamiseks kuluda 10...15 päeva, võrrelduna 4...8 päevaga normaalse
neerufunktsiooniga indiviididel.
Maksfunktsiooni puudulikkusega patsientidele tuleb topiramaati manustada ettevaatusega, sest ravimi
kliirens võib olla vähenenud.

Hemodialüüsravi saavad patsiendid:
Kuna topiramaat eemaldatakse hemodialüüsi käigus vereplasmast, tuleb hemodialüüsi päevadel
manustada täiendav topiramaadi annus, mis vastab ligikaudu poolele ööpäevasest annusest. Täiendav
annus tuleb manustada kaheks annuseks jagatuna enne ja pärast hemodialüüsi protseduuri. Sõltuvalt
hemodialüüsi tüübist ja kasutatavast seadmest võib täiendav annus olla eelpool kirjeldatust erinev.
Nagu muude patsientide populatsioonide puhul, tuleb ka hemodialüüsravi saavatel haigetel annuse
kohandamisel lähtuda kliinilisest ravivastusest (näiteks kontroll krampide üle ja kõrvaltoimete
puudumine).

Ravi lõpetamine
Ravi epilepsiavastaste ravimitega, sealhulgas topiramaadiga, tuleb lõpetada järk-järgult, et vähendada
krampide sagenemise võimalust. Kliinilistes uuringutes vähendati topiramaadi ööpäevast annust
50...100 mg kaupa nädalaste intervallide tagant.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine, sojaõli, pähkliõli või ravimi mõne abiaine suhtes.

Kasutamine migreeni profülaktikas
Vastunäidustatud rasedatel ja viljakas eas naistel, kui ei kasutata mõnda tõhusat rasestumisvastast
meetodit. Raseduse ajal kujutavad krambid endast suurt ohtu nii emale kui ka lapsele. Seetõttu on
oodatav kasu topiramaadi kasutamisest (kui seda kasutatakse õigel näidustusel) suurem kui võimalik
väärarengute tekke oht. Seevastu migreeni ärahoidmine ei kaalu üles nimetatud riski. Seetõttu on
topiramaat vastunäidustatud migreeni profülaktikaks rasedatel ja viljakas eas naistel, kui nad ei
kasuta mõnda tõhusat rasestumisvastast meetodit (vt lõik 4.6).

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

4.4.1. Üldine
Koos või ilma epilepsiahoogude või epilepsia anamneesiga patsientidel tuleb epilepsiavastaste
ravimite, k.a Topiramate Actavis"e, kasutamise lõpetamine läbi viia järk-järgult, et vähendada
hoogude tekkeohtu või suurenenud hoogude sagedust. Kliinilistes uuringutes vähendati ööpäevaseid
annuseid nädalase intervalliga sammuga 50...100 mg epilepsiaga täiskasvanutel ja 25...50 mg
migreeni profülaktiliseks raviks kuni 100 mg/ööpäevas Topiramate Actavis"t saavatel täiskasvanutel.
Laste kliinilistes uuringutes lõpetati Topiramate Actavis"e manustamine järk-järgult 2 kuni 8 nädala
vältel. Kui on meditsiiniline vajadus Topiramate Actavis"ega ravi järsuks lõpetamiseks, on soovitatav
vastav meditsiiniline jälgimine.

Peamiselt erituvad topiramaat ja selle metaboliidid neerude kaudu muutumatul kujul. Neerude kaudu
eritumine sõltub neerufunktsioonist ja vanusest. Mõõduka või raske neerukahjustusega patsientidel
võib kuluda plasma tasakaalukontsentratsiooni saavutamiseks 10 kuni 15 päeva, võrreldes 4 kuni 8
päevaga normaalse neerufunktsiooniga patsientidel.

Nagu kõigi patsientide puhul, tuleb tiitrimisplaani kohandada vastavalt kliinilisele tulemusele (näiteks
hoogude kontroll, kõrvaltoimete vältimine, migreeni peavalu profülaktiline efektiivsus), arvestades, et
neerukahjustusega patsientidel võib pärast iga annuse muutmist tasakaaluolekusse jõudmiseks kuluda
rohkem aega.

Mõnedel patsientidel, eriti neerukivitõve eelsoodumusega patsientidel võib olla suurem risk
neerukivide ja sellega seotud nähtude ja sümptomite nagu neerukoolik, neeruvalu või küljevalu,
tekkeks. Adekvaatne hüdratsioon on topiramaadi kasutamise ajal on väga oluline, kuna see võib
vähendada neerukivide tekkeohtu. Lisaks see võib vähendada palavusega seotud kõrvalnähtude ohtu
füüsilise tegevuse ajal ja soojas keskkonnas viibides (vt lõik 4.8).

Neerukivitõve riskifaktoriteks on varasemad neerukivid, neerukivide esinemine perekonnas ja
hüperkaltsiuuria. Ükski neist riskifaktoritest ei ennusta kindlalt neerukivide teket topiramaatravi ajal.
Lisaks sellele patsientidel, kes võtavad teisi neerukivitõvega seotud ravimeid, võib olla suurenenud
risk.

Maksakahjustusega patsientidel tuleb topiramaati manustada ettevaatusega, sest topiramaadi kliirens
võib olla vähenenud.

Topiramaadiga ravitud patsientidel on teatatud depressioonist ning meeleolu muutustest.

Erinevate näidustuste puhul epilepsiavastaste ravimitega ravitud patsientidel on teatatud
suitsiidimõtetest ning suitsidaalsest käitumisest. Samuti on näidanud suitsiidimõtete ja käitumise
vähest suurenenud riski epilepsiavastaste ravimite randomiseeritud platseebokontrolliga uuringute
metaanalüüs. Selle riski mehhanismid on teadmata ning olemasolevad andmed ei välista topiramaadi
võimalikku suurenenud riski.

Topeltpimedates kliinilistes uuringutes on suitsiidiga seotud juhtumeid (suitsiidimõtteid,
suitsiidikatseid ja suitsiidi) esinenud topiramaadiga ravitud patsientide hulgas sagedusega 0,5% (43
patsienti ravitud 7999-st), mis on 3 korda suurem sagedus, kui platseebogrupis (0,15%, st 5 patsienti
ravitud 3150-st).

Patsiente tuleb depressiooni nähtude osas jälgida ja vajadusel suunata vastavale ravile. Suitsiidimõtete
esinemise puhul on soovitatav patsientidel (ja patsientide hooldajatel) koheselt pöörduda arsti poole.

Heade kliiniliste tavade kohaselt peaksid depressiooni ja/või suitsiidikäitumise anamneesiga
patsiendid, noorukid ja noored täiskasvanud olema ravi vältel hoolikalt jälgitud, kuna neil on suurem
risk suitsiidimõtete ja suitsiidikatsete esinemisele.

Harva on kirjeldatud ägedat müoopiat koos sekundaarse suletud nurga glaukoomiga Topiramate
Actavis"t saavatel lastel ja täiskasvanutel. Tüüpiliselt ilmnevad sümptomid 1 kuu vältel alates ravi
alustamisest ning hõlmavad nägemisteravuse vähenemine ja/või silmavalu. Oftalmoloogilised leiud on
muuhulgas bilateraalne müoopia, silma eeskambri ahenemine, hüpereemia ja suurenenud silmasisene
rõhk koos või ilma müdriaasita. Võib esineda supratsiliaarne efusioon, mis põhjustab läätse ja iirise
ettepoole nihkumist. Ravi nõuab Topiramate Actavis"e manustamise katkestamist nii kiiresti kui
kliiniliselt võimalik ja vastavate meetmete rakendamist silmasisese rõhu vähendamiseks. Need
meetmed vähendavad tavaliselt silmasisest rõhku. Kui tekib suurenenud silmasisese rõhu esinemise
kahtlus, tuleb koheselt pöörduda vastava eriala arsti poole.

Metaboolne atsidoos
Hüperkloreemiline, ilma anioonide vaheta metaboolne atsidoos (st seerumi bikarbonaatide alanemine
normist allapoole ilma respiratoorse alkaloosita) on seotud topiramaatraviga. Seerumi bikarbonaatide
taseme langus on põhjustatud topiramaadi inhibeerivast toimest neeru karboanhüdraasile. Üldiselt
tekib bikarbonaatide taseme langus ravi alguses, kuigi seda võib esineda ka ravi kõikidel etappidel.
Need alanemised on tavaliselt kerged kuni mõõdukad (keskmine langus 4 mmol/l annuse100
mg/ööpäevas juures täiskasvanutel ja ligikaudu 6 mg/kg/ööpäevas lastel). Harvadel juhtudel on
väärtused langenud alla 10 mmol/l. Topiramaadi bikarbonaate alandavale toimele võivad kaasa aidata
ka tingimused või ravid, mis soodustavad atsidoosi (nagu neeruhaigus, rasked respiratoorsed häired,
epileptiline staatus, kõhulahtisus, operatsioonid, ketokehade teket soodustav dieet või teatud ravimid).
Laste krooniline metaboolne atsidoos võib vähendada kasvukiirust. Topiramaadi toimet kasvukiirusele
ja luudega seotud tüsistustele ei ole lastel ja täiskasvanud populatsioonidel süstemaatiliselt uuritud.

Sõltuvalt kaasuvatest tingimustest on topiramaatravi puhul soovitatav vastavate analüüside tegemine,
k.a seerumi bikarbonaatide määramine. Kui tekib ja püsib metaboolne atsidoos, tuleb kaaluda
topiramaadi annuse vähendamist või ravi katkestamist (kasutades annuse järk-järgulist vähendamist).

Kui patsient kaotab ravimi võtmise ajal kehakaalu või võtab kehakaalus juurde, tuleb kaaluda
toidulisandite kasutamist või suuremaid toidunorme.

4.4.2. Migreeni profülaktika
Enne ravi katkestamist tuleks migreeni profülaktikas annust järk-järgult vähendada vähemalt 2
nädalat, et minimeerida võimalikke migreenipeavalude taastekke riski.

Kehakaalu langus
Topeltpimeda ravi ajal topiramaadiga 100 mg /päevas, oli kesmine kaalu muutus -2,5 kg, võrreldes 0,1
kg platseebo-grupis. Üldiselt, annusega 100 mg topiramaati päevas, kaotas uuringute käigus kaalu
68% patsientidest võrreldes 33% patsientidega, kes said platseebot. Kaalukaotusest, kui kõrvaltoimest,
teatati 1% platseebot saanud patsientidest ning 9% kõigist patsientidest, kes said topiramaati 100
mg/päevas.

Märkimisväärne kaalu kaotus võib esineda pika-ajalisel topiramaadi kasutamisel migreeni
profülaktikaks. Topiramaadi 100 mg migreeni profülaktika kliinilistes uuringutes täheldati kestvat
kaalukaotust keskmiselt 5,5 kg 20 kuu jooksul. 25% patsientidest, kes said topiramaati migreeni
profülaktikaks, kaotasid 10% oma kehakaalust.

On soovitatav, et pikaaegsel topiramaatravil olevaid patsiente kaalutakse ja jälgitakse kehakaalukao
osas regulaarselt.

Letsitiin
Seda ravimit ei tohi kasutada, kui patsient on allergiline pähklitele või sojale.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Käesolevas lõigus on mitteefektiivne annus defineeritud kui annus, millega kaasnev muutus on 15%.

Topiramaadi toime teistele epilepsiavastastele ravimitele

Topiramaadi lisamine teistele epilepsiavastastele ravimitele (fenütoiin, karbamasepiin, valproehape,
lamotrigiin, fenobarbitaal, primidoon) ei oma kliiniliselt olulist toimet nende plasma
tasakaalukontsentratsioonile, välja arvatud mõnedel patsientidel, kellel topiramaadi lisamine
fenütoiinile võib suurendada fenütoiini plasmakontsentratsiooni. Seega on soovitatav, et fenütoiini
saavatel patsientidel kontrollitaks fenütoiini tasemeid.

Farmakokineetilise koostoime uuringus epilepsiahaigetel topiramaadi (annuses 100...400 mg päevas)
ja lamotrigiini koosmanustamisel ei muutunud lamotrigiini tasakaalukontsentratsiooni plasmas.
Samuti ei muutnud samaaegne lamotrigiini kasutamine (keskmine päevane annus 327 mg) või selle
lõpetamine topiramaadi tasakaalukontsentratsiooni plasmas.

Teiste epilepsiavastaste ravimite toimed topiramaadile
Fenütoiin ja karbamasepiin vähendavad topiramaadi plasmakontsentratsiooni. Fenütoiini või
karbamasepiini lisamine või ärajätmine topiramaatravis võib nõuda topiramaadi annuse kohandamist.
Seda tuleb teha tiitrimisega kliinilise toimeni.

Valproehappe lisamine või ärajätmine ei too kaasa kliiniliselt olulisi topiramaadi
plasmakontsentratsioonide muutusi ja seega ei ole topiramaadi annuse kohandamine vajalik.

Nende koostoimete tulemused on kokkuvõtvalt toodud alljärgnevas tabelis:

Kombinatsioonis manustatud
AED kontsentratsioon
Topiramaadi kontsentratsioon
AED
Fenütoiin
**


Karbamasepiin (CBZ)



Valproehape




Lamotrigiin




Fenobarbitaal
NS


Primidoon

NS



=
Puudub toime plasmakontsentratsioonile ( 15% muutus)

** =
Plasma kontsentratsioon suureneb mõnedel patsientidel


=
Plasma kontsentratsioonid vähenevad

NS =
Pole uuritud

AED =
Epilepsiavastane ravim (Antiepileptic drug)


Muud koostoimed
Digoksiin: Seerumi digoksiini plasmakontsentratsioonikõveraalune pindala (AUC) vähenes ühe
annusega uuringus 12% samaaegse Topiramate Actavis"e manustamise tõttu. Selle uuringu kliinilist
olulisust ei ole kindlaks määratud. Kui digoksiinraviga patsientidele lisatakse või jäetakse ära
Topiramate Actavis, tuleb rutiinselt seerumi digoksiini tasemeid jälgida.

KNS depressandid: Kliinilistes uuringutes ei ole samaaegset Topiramate Actavis"e ja alkoholi või
teiste KNS depressantide manustamist uuritud. Tänu topiramaadi võimalikule KNS depressiooni
põhjustavale toimele ja teistele kognitiivsetele ja/või neuropsühhiaatrilistele kõrvaltoimetele tuleb
topiramaati kombinatsioonis alkoholi ja teiste KNS depressantidega kasutada ettevaatusega.

Suukaudsed kontratseptiivid: Kombineeritud suukaudsete kontratseptiivide uuringus suurendas
topiramaat märkimisväärselt östrogeense komponendi plasma kliirensit. Sellest tulenevalt, seejuures
tähelepanu pöörates potentsiaalsele teratogeensuse riskile, peaksid patsiendid saama vähemalt 50 g
östrogeeni sisaldavaid preparaate või kasutama mõnda alternatiivset mitte-hormonaalset
kontratseptiivset meetodit. Suukaudseid kontratseptiive võtvad patsiente tuleb paluda teatada igast
muutusest nende menstruaalveritsuses.

Liitium: Tervetel vabatahtlikel teostatud farmakokineetilise koostoime uuringu käigus vähenes liitiumi
manustamisel koos topiramaadiga annuses 200 mg/päevas liitiumi AUC (18% võrra). Bipolaarse
häirega patsientidel liitiumi koosmanustamisel topiramaadiga annuses 200 mg/päevas süsteemset mõju
ei ilmnenud, kuid suurendades topiramaadi annust kuni 600 mg/päevas suurenes liitiumi AUC (26%
võrra). Liitiumi sisaldust plasmas tuleb topiramaadiga koosmanustamisel jälgida.

Risperidoon: Üksiku ja korduva annuse tingimustes läbi viidud koostoimeuuringud tervetel
vabatahtlikel ning bipolaarse häirega patsientidel viitasid sarnastele tulemustele. Kui risperidooni
koosmanustada topiramaadiga tõusvates annustes 100 mg, 250 mg ja 400 mg/ööpäevas, vähenes
risperidooni (manustatuna annusevahemikus 1 kuni 6 mg/ööpäevas) süsteemne ekspositsioon (16% ja
33% tasakaaluoleku AUC kohta vastavalt annuste 250 ja 400 mg/ööpäevas juures). Risperidooni ja
selle aktiivse metaboliidi, 9-hüdroksürisperidooni farmakokineetikas nähti minimaalseid muutusi, 9-
hüdroksürisperidooni puhul muutusi ei leitud. Risperidooni ja 9-hüdroksürisperidooni või topiramaadi
süsteemses ekspositsioonis ei esinenud kliiniliselt olulisi muutusi. See koostoime ei ole seega
tõenäoliselt kliiniliselt oluline.

Hüdroklorotiasiid (HCT): Topiramaadi (96 mg 12 tunni jooksul) ja hüdroklorotiasiidi (25 mg 24 tunni
jooksul üksi või kobineeritult manustamist uuriti vabatahtlikel teostatud farmakokineetilised
koostoime uuringus.
Selle uuringu tulemused viitavad topiramaadi suurenes topiramaadi Cmax suurenemisele 27% ja AUC
vähenele 29% võrra HCT lisamisel topiramaadile. Nende muutuste kliiniline tähendus pole teada.
Hüdroklorotasiidi lisamisel topiramaadile võib osutuda vajalikuks topiramaadiannuse kohaldamine.
Hüdroklorotasiidi tasakaalukontsentratsioonide taset plasmas topiramaadi samaaegne manustamine
oluliselt ei mõjuta. Kliinilise laborianalüüsi vastused viitavad, et seerumi kaaliumisisaldus võib
väheneda topiramaadi või hüdroklorotasiidi manustamise järgselt, kusjuures toime on
enamväljendunud mõlema ravimi kooskasutamisel.

Metformiin: Tervetel vabatahtlikel läbi viidud ravimite koostoimeuuring hindas metformiini 500 mg
kaks korda ööpäevas ja topiramaadi 100 mg kaks korda päevas plasma tasakaaluoleku
farmakokineetikat, kus manustati metformiini üksi või koos topiramaadiga. Selle uuringu tulemused
näitasid, et koosmanustamisel topiramaadiga metformiini keskmine Cmax ja keskmine AUC0-12h
suurenes vastavalt 18% ja 25% ja keskmine CL/F vähenes 20%. Topiramaadi toime kliiniline olulisus
metformiini farmakokineetikale on ebaselge. Topiramaadi suukaudne kliirens on koosmanustatuna
metformiiniga vähenenud. Kliirensi muutuse määr on teadmata. Metformiini toime kliiniline olulisus
topiramaadi farmakokineetikale on ebaselge. Kui metformiinraviga patsientidele lisatakse või jäetakse
ära topiramaat, tuleb rutiinselt jälgida diabeetilise haiguse seisundit.

Pioglitasoon: Tervetel vabatahtlikel läbi viidud ravimite koostoimeuuring hindas topiramaadi ja
pioglitasooni tasakaaluoleku farmakokineetikat, kus manustati pioglitasooni üksi või koos
topiramaadiga. Leiti pioglitasooni AUC T ,ss 15%-line vähenemine, ilma muutusteta Cmax,ss. See leid ei
olnud statistiliselt oluline. Lisaks leiti aktiivse hüdroksümetaboliidi 13%-line Cmax,ss vähenemine ja
16%-line AUC T ,ss vähenemine ja aktiivse ketometaboliidi 60%-line Cmax,ss ja AUC T ,ss vähenemine.
Kirjeldatud muutuste kliiniline tähtsus ei ole teada. Kui Topiramate Actavis"t lisatakse
pioglitasoonravile või pioglitasoon lisatakse topiramaatravile, tuleb rutiinselt jälgida diabeetilise
haiguse seisundit.

Glibenklamiid: Farmakoloogilises koostoimeuuringus leiti II tüüpi diabeediga patsientidel pärast
topiramaatravi alustamist (150 mg/ööpäevas) glibenklamiidravi taustal (5 mg/ööpäevas) 25%
glibenklamiidi AUC alanemine.

Süsteemsed glibenklamiidi aktiivsed metaboliidi, 4-trans-hüdroksüklibenklamiid (M1) ja 3-cis-
hüdroksüklibenklamiid (M2), tasemed olid alanenud vastavalt 13% ja 15%. Topiramaadi
tasakaaluoleku farmakokineetika ei olnud samaaegse glibenklamiidi manustamisel muutunud.
Topiramaadi lisamisel glibenklamiidile või glibenklamiidi lisamisel olemasolevale topiramaadi ravile
tuleb patsiente hoolikalt jälgida, et tagada adekvaatne diabeedi kontroll.

Teised koostoimed:

Neerukivitõbe soodustavad ravimid

Topiamate Actavis, kasutatuna koos teiste neerukivitõbe soodustavate ravimitega, võib suurendada
neerukivitõve riski. Ravi ajal Topiramate Actavis"ega tuleb selliste ravimite kasutamist vältida, kuna
need võivad luua füsioloogilise keskkonna, mis soodustab neerukivide teket. Koostoimet
bensodiasepiinidega ei ole uuritud.

Valproehape: Topiramaadi ja valproehappe koosmanustamise tagajärjel on täheldatud
hüperammoneemiat ilma või koos entsefalopaatiaga ja seda patsientidel, kes kumbagi ravimit eraldi on
hästi talunud. Enamusel juhtudest on sümptomid ja nähud pärast ükskõik kumma ravimi ärajätmist
taandunud. See kõrvaltoime ei ole seletatav farmakokineetilise interaktsiooniga. Hüperammoneemiat
seoses topiramaadi monoteraapia või teiste krambivastaste ravimitega kooskasutamisel, ei ole
täheldatud.

Muud farmakokineetilise koostoime uuringud: On läbi viidud kliinilised uuringud, et hinnata
potentsiaalseid farmakokineetilisi ravimite koostoimeid topiramaadi ja teiste ainete vahel.
Koostoimetest tulenevad muutused Cmax-is ja AUC-s on kokku võetud allpool.
Teine tulp (kaasneva ravimi kontsentratsioon) kirjeldab, mis juhtub samaaegselt kasutatava ravimi
(mis on toodud esimeses tulbas) kontsentratsiooniga topiramaadi lisamisel. Kolmas tulp (topiramaadi
kontsentratsioon) kirjeldab, kuidas esimeses tulbas nimetatud ravim muudab topiramaadi
kontsentratsiooni.

Lisanduvate farmakokineetiliste ravimi koostoimeuuringute tulemuste kokkuvõte

Kaasnev ravim
Kaasneva ravimi
Topiramaadi kontsentratsioona
konsentratsioona
Amitriptüliin

NS


Nortriptüliini metaboliidi
Cmax ja AUC 20%
suurenemine

Dihüdroergotamiin


(suukaudne ja subkutaanne)



Haloperidool

NS


Vähenenud metaboliidi AUC
31% suurenemine

Propranolool

Cmax 16% suurenemine,
4-OH propranolooli (TPM 50
AUC 17% suurenemine (80
mg q12h) Cmax 17%
mg propranolool q12h)
suurenemine


Sumatriptaan (suukaudne ja

NS
subkutaanne)



Pisotifeen




a % väärtused näitavad keskmise Cmax või AUC muutust, võrreldes monoteraapiaga

=
Puudub toime lähteaine Cmax ja AUC ( 15% muutus)
NS =
Pole uuritud

Koostoimeuuringud näitasid, et Topiramate Actavis ei mõjutanud oluliselt seerumi amitriptüliini,
propranolooli või dihüdroergotamiinmesülaadi tasemeid. Topiramate Actavis"e kombineerimine kõigi
nende ravimitega oli hästi talutav, annuse kohandamisi ei olnud vaja teha.

Laboratoorsed testid:
Kliiniliste uuringute andmed näitavad, et topiramaat on seotud seerumi bikarbonaatide taseme
langusega keskmiselt 4 mmol/l võrra (vt lõik 4.4 "Hoiatused ja ettevaatusabinõud, Metaboolne
atsidoos").

4.6
Rasedus ja imetamine

Rasedus:
Teatud epilepsiavastaste ravimite kasutamise järgselt raseduse esimeses trimestris on täheldatud
väärarengute (jäsemete distaalsete osade ja kraniofatsiaalsed väärarengud, südamerike)
esinemissageduse suurenemist.
Kombineeritud ravi suurendab nähtavasti väärarengute tekkeriski, seetõttu on, kui vähegi võimalik,
soovitatav kasutada monoteraapiat.
Uuritud loomaliikidel (hiired, rotid ja küülikud) on topiramaat osutunud teratogeenseks. Rottidel läbib
topiramaat platsentaarbarjääri.
Rasestuda võivad naised või viljakas eas naised vajavad eriarsti nõustamist. Viljakas eas naised
peavad ravi ajal kasutama mõnda tõhusat rasestumisvastast meetodit.
Kui naine plaanib rasestuda, tuleb epilepsiaravi vajadus uuesti hinnata.

Kasutamine epilepsia näidustusel
Uuringuid topiramaadiga rasedatel naistel ei ole läbi viidud. Topiramaati tohib raseduse ajal kasutada
ainult juhul, kui oodatav kasu ületab võimaliku riski.

Turustamisjärgsete kogemuste põhjal on mõnedel meessoost imikutel, kes olid looteeas eksponeeritud
topiramaadi toimele (koos teiste epilepsiaravimitega või ilma), kirjeldatud hüpospaadiat. Selle leiu
põhjuslik seos topiramaadiga ei ole kindlaks tehtud.
Kui siiski krambihoogude profülaktika ebaõnnestub või katkeb, võib see endast kujutada
märkimisväärset ohtu emale ja lootele, mis on tõenäoliselt suurem kui väärarengute tekkerisk. Seetõttu
tuleb raseduse ajal jätkata epilepsiaravimite kasutamist, võttes arvesse eelpool kirjeldatud andmeid.

Kasutamine migreeni profülaktikaks
Topiramaadi kasutamine migreeni profülaktikaks raseduse ajal on vastunäidustatud, samuti on see
vastunäidustatud viljastumisvõimelises eas naistele, kes ei kasuta tõhusat rasestumisvastast vahendit
(vt lõik 4.3).

Imetamine
Topiramaat eritub inimese rinnapiima. Piiratud uuringud viitavad plasma piima tasemele 1:1. Seega
tuleks imetamise tähtsust kaaluda, võttes arvesse ravimi olulisuse emale.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Topiramaat omab märkimisväärset toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
Topiramaat toimib kesknärvisüsteemile ning võib põhjustada unisust, pearinglust ja teisi sümptomeid
ja seetõttu võib vähendada tähelepanu seda nõudvate motoorsete tegevuste juures.

4.8 Kõrvaltoimed

Topiramaadi kõrvaltoimete profiil põhineb 1800 kliinilises uuringus osaleja andmetel.
Väga sage 1/10
Sage 1/100 kuni < 1/10
Aeg-ajalt 1/1000 kuni 1/100
Harv 1/10000 kuni 1/1000

Organsüsteemi
Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
klass
Vere ja
Anaeemia,
Neutropeenia
lümfisüsteemi
ninaverejooks,
häired
purpura,
leukopeenia,
trombotsütopeenia
Ainevahtus- ja
Kehakaalu
Metaboolne


toitumishäired
langus
atsidoos
Psühhiaatrilised
Mäluhäired,
Apaatia, asteenia, Hallutsinatsioonid,
häired
anoreksia,
eufooria,
isiksuse häired,
segasus ja
emotsionaalne
enesetapu mõtted
psühhomotoorne labiilsus,
ja enesetapu
pidurdus,
agiteeritus,
katsed
depressioon,
kognitiivsed
kontsentratsiooni häired, vähenenud
häired, ärevus
sugutung,
agressiivsed
reaktsioonid,
psühhoos või
psühhootilised
sümptomid
Närvisüsteemi
Ataksia,
Treemor,
Hüpokineesia,

häired
paresteesia,
koordinatsiooni
stuupor
kõnehäired,
häired,
afaasia
ebanormaalne
kõnnak, nüstagm,
muutunud
maitsemeel
Silma häired
Diploopia,
Akuutne
nägemishäired
müoopia and
sekundaarne
suletud nurga
glaukoom,
silmavalu
Respiratoorsed,
Düspnoe

rindkere ja
mediastiiniumi
häired
Seedehäired
Kõhukinnisus, Diarröa,

kõhuvalu
oksendamine ja
suukuivus
Maksa ja
Maksaensüümide
sapiteede häired
tõus
Naha ja

Alopeetsia
Follikuliit ja

nahaaluskoe
pruuritus
kahjustused
Neerude ja
Uriinipidamatus,


kusteede häired
neerukivitõbi
Reproduktiiv-
Menstruaaltsükli


süsteemi ja
häired,
rinnanäärme
impotentsus
häired
Üldised häired ja Pearinglus,
Luuvalu,


manustamiskoha väsimus, unisus,
allergiline
reaktsioonid
närvilisus,
reaktsioon, unetus
peavalu, iiveldus

Topiramaadiga adjuvantravina ravitud patsientidel on kirjeldatud ligikaudu üks trombemboolne
juhtum 100 patsiendiaasta kohta. Nendest enamus oli ravil olnud rohkem kui pool aastat ja omas enam
kui üht riskifaktorit. Seose võimalus topiramaadiga on teadmata.
Kuna topiramaati on kõige sagedamini teiste antiepileptiliste ravimitega koos manustatud, on raske
kindlaks määrata, milline ravim on seotud konkreetse kõrvaltoimega.
Kvalitatiivselt olid kõrvaltoimete tüübid monoteraapia uuringutes sarnased adjuvantravi uuringutes
kirjeldatuga. Välja arvatud paresteesia ja väsimus, esinesid need kõrvaltoimed sarnase või madalama
sagedusega monoteraapia uuringutes. Topeltpimedates kliinilistes uuringutes olid enam kui 10%-lise
sagedusega kliiniliselt olulised kõrvaltoimed topiramaadiga ravitud täiskasvanud patsientidel:
paresteesia, peavalu, väsimus, pearinglus, unisus, kaalulangus, iiveldus ja isutus.
Turustusjärgselt on teatatud topiramaadiga ravitavate patsientide harvadest maksaensüümide
kõrgenemise ja metaboolse atsidoosi juhtudest ning üksikutest hepatiidi ja maksapuudulikkuse
juhtudest, samuti topiramaadi ravi ärajätmisel tekkinud krampidest (isegi ilma epilepsia anamneesita
patsientidel). Kliiniliste uuringute andmed näitavad, et topiramaat on seotud seerumi bikarbonaatide
langusega keskmiselt 4 mmol/l võrra (vt lõik 4.4). Topiramaadi kasutamisega seoses on harva
kirjeldatud oligohüdroosi, millega kaasuvad vahetevahel palavikusümptomid ja punetus. Enamus
nendest juhtudest on esinenud lastel. Aeg-ajalt on esinenud suitsiidiga seotud juhtumeid (vt lõik 4.4).
Üksikutel juhtudel on kirjeldatud villilise naha ja limaskesta reaktsioone (k.a multiformne erüteem,
villtõbi, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs). Enamik nendest juhtudest
on esinenud kui villilise naha ja limaskesta reaktsioone soodustavaid ravimeid on koos manustatud.
Topiramaadiga ravitud patsientidel on harva esinenud akuutse müopaatia ja sekundaarse suletud nurga
glaukoomi juhtumeid (vt lõik 4.4). Sümptomid nagu ägeda algusega nägemisteravuse vähenemine
ja/või silmavalu, reeglina ilmnevad 1 kuu jooksul topiramaatravi algusest. Neid on esinenud nii lastel
kui ka täiskasvanud patsientidel.
Turustamisjärgselt on väga harva kirjeldatud lühiaegse pimeduse juhtumeid. Seda ei ole põhjuslikult
raviga seostatud.
Topeltpimedates migreeni kliinilistes uuringutes olid annusega seotud kõrvaltoimete sagedused
üldiselt madalamad kui epilepsia uuringutes, sest migreeni uuringutes kasutati madalamaid annuseid.

4.9 Üleannustamine

Nähud ja sümptomid
On teatatud topiramaadi üleannustamisest. Nähtude ja sümptomite hulgas olid unisus, kõnehäired,
nägemise hägustumine, kahelinägemine, kontsentratsioonihäired, letargia, koordinatsioonihäired,
stuupor, hüpotensioon, kõhuvalu, ärrituvus, pearinglus, peavalu, depression ja krambid.
Enamikel juhtudel ei olnud kliinilised tagajärjed rasked, kuigi mitme ravimi, k.a topiramaadi,
üheaegsel üleannustamisel on teatatud surmajuhtudest.
Topiramaadi üleannustamise tagajärjel võib tekkida raske metaboolne atsidoos (vt lõik 4.4). Patsient,
kes võttis sisse hinnanguliselt 96 kuni 110 g suuruse topiramaadi annuse viibis 20...24 tundi
koomas, mille järel toimus täielik taastumine 3 kuni 4 päeva jooksul.

Ravi
Üleannustamise ravi on peamiselt toetav. Kui seda peetakse kliiniliselt otstarbekaks, tuleb imendumata
toimeaine püüda seedetraktist eemaldada (kas maoloputuse või aktiveeritud söe manustamisega).
Hemodialüüs on tõhus meetod topiramaadi eemaldamisel organismist. Haigele tuleb manustada
piisavalt vedelikku.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1
Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Teised epilepsiavastased ained, ATC kood: N03AX11

Topiramaat on klassifitseeritud kui sulfamaat-asendatud monosahhariid. Topiramaadi epilepsia-
vastases toimes võivad olulised olla kolm farmakoloogilist omadust.
Topiramaat vähendab püsiva depolarisatsiooni juures olevate neuronite aktsioonipotentsiaalide
genereerimise sagedust, mis näitab pingest sõltuvate naatriumkanalite olekust sõltuvat blokeerimist.
Topiramaat võimendab oluliselt GABA toimet mõningatele GABA-retseptoritele.
Topiramaat antagoniseerib nõrgalt glutamaadi retseptori alatüüpi kainaat/AMPA, aga ei mõjuta N-
metüül-D-aspartaadi (NMDA) toimet NMDA-retseptori alatüübile.
Lisaks inhibeerib topiramaat karboanhüdraasi mõnda isoensüümi. See mehhanism ei ole arvatavasti
topiramaadi epilepsiavastase toime põhikomponent.
Topiramaadi efektiivsust migreeni profülaktiliseks raviks on hinnatud kahes mitmetsentrilises
randomiseeritud topelt-pimedas platseebo kontrollitud paralleelsete gruppide uuringus. Topiramaadi
annuste 50 mg (N=233), 100 mg (N=244) ja 200 mg/ööpäevas (N=228) uuringute summaarsed
tulemused näitasid esmase tõhususe tulemusnäitaja, igakuise keskmise migreenihoo sageduse
vähenemist vastavalt 35%, 51% ja 49%, võrreldes platseebogrupi (N=229) tulemusega 21%.
Topiramaat annuses 100 mg ja 200 mg ööpäevas oli statistiliselt oluliselt efektiivsem kui platseebo,
samas kui erinevus annuse korral 50 mg ööpäevas ei olnud platseebost statistiliselt olulisel määral
erinev. 27% haigetest, kes said uuringus topiramaati annuses 100 mg/ööpäevas, saavutati
migreenihoogude sageduse vähenemine vähemalt 75% (platseeborühmas 11%) ning 52% haigetest
migreenihoogude sageduse vähenemine vähemalt 50% (platseeborühmas 23%).
Kolmandas mitmekeskuselises randomiseeritud topeltpimedas paralleelgruppidega uuringus näidati, et
migreenihoogude keskmine sagedus kuus (uuringu esmane tulemusnäitaja) vähenes platseeboravi
lähtetasemega võrreldes -0,8 migreenihoogu/kuus. Migreenihoogude vähenemine topiramaadi annuse
korral 100 mg ööpäevas oli -1,6 migreenihoogu/kuus ja topiramaadi annuse korral 200 mg ööpäevas
-1,1 migreenihoogu/kuus. Need erinevused ei olnud statistiliselt olulised.
Edasises täiendavas uuringus ei leitud esmase tulemusnäitaja analüüsimisel statistiliselt olulist
erinevust topiramaadi eesmärkannuse (200 mg ööpäevas) ja platseebo vahel (kuu keskmise
migreenihoogude esinemissageduse muutus võrreldes lähtetasemega).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine
Topiramaat imendub kiiresti. Pärast 400 mg suukaudset manustamist saabub Cmax ligikaudu 2 tunniga.
Topiramaadil on lineaarne farmakokineetika, annusest sõltuv plasmakontsentratsiooni suurenemine
uuritavas annusevahemikus 200...800 mg/ööpäevas.
Intravenoosse manustamise kohta andmed puuduvad. Uriini radioaktiivsuse mõõtmised näitasid, et
keskmine 100 mg 14C-topiramaadi imendumismäär oli vähemalt 81%. Uriini andmetest lähtuvalt on
biosaadavus hinnanguliselt ligikaudu 50%. Toit ei avalda topiramaadile kliiniliselt tähtsat mõju.
Kineetika varieeruvus on 25...35%. Pärast 100 mg topiramaadi korduvat manustamist kaks korda
ööpäevas tervetele vabatahtlikele oli plasmakontsentratsiooni maksimum (Cmax) 7 mikrogrammi/ml.

Jaotumine
Keskmise näilise jaotusruumala suuruseks on saadud 0,55...0,8 l/kg. Sugu mõjutab jaotusruumala:
naistel on see ligikaudu 50% võrra väiksem kui meestel. Topiramaat seondub erütrotsüütidega, ent
seondumine küllastub kontsentratsiooni juures 3...10 mikrogrammi/ml. Seonduvus plasmavalkudega
on 13...17%. Andmed jaotumise kohta tserebrospinaalvedelikku puuduvad.

Metabolism
Tervetel vabatahtlikel metaboliseerus topiramaat suhteliselt vähesel määral (20%). Patsientidel, kes
said samaaegselt teadaolevalt maksaensüüme indutseerivaid epilepsiavastaseid ravimeid, kiirenes
metabolism kuni 50%. Vereplasmas, uriinis ja väljaheites on kindlaks tehtud kuus topiramaadi
metaboliiti.

Eritumine
Topiramaadi renaalne kliirens on ligikaudu 18 ml/min. See on oluliselt väiksem kui oodatav kliirens,
mis viitab topiramaadi tubulaarsele reabsorptsioonile. Plasmakliirens pärast ravimi suukaudset
manustamist on ligikaudu 20...30 ml/min. Topiramaat ja tema metaboliidid erituvad peamiselt neerude
kaudu.
Keskmine poolväärtusaeg pärast annuste 50 mg ja 100 mg kaks korda ööpäevas manustamist oli 21
tundi. Normaalse neerufunktsiooni korral saavutatakse ravimi tasakaalukontsentratsioon plasmas 4...8
päeva jooksul, seevastu mõõduka kuni raske neerupuudulikkuse korral kulub selleks 10...15 päeva.
Neerupuudulikkusega patsientidel on topiramaadi plasma- ja renaalne kliirens vähenenud.

Patsientide eripopulatsioonid

Neerukahjustus
Võrreldes normaalse neerufunktsiooniga isikutega (kreatiniini kliirens > 70 ml/min), oli mõõduka
neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens vahemikus 30...69 ml) topiramaadi kliirens 42%
võrra väiksem ja raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) 54% võrra
väiksem. Mõnedel raske neerukahjustusega patsientidel võib kliirensi vähenemine olla isegi suurem.
Üldiselt soovitatakse mõõduka kuni raske neerukahjustusega patsientidel kasutada poole väiksemat
annust kui tavaliselt.

Maksakahjustus
Mõõduka kuni raske maksakahjustusega patsientidel on topiramaadi plasmakliirens 20...30% võrra
vähenenud.

Farmakokineetika kuni 12-aastastel lastel
Sarnaselt täiskasvanutega on ka lastel topiramaati adjuvantravis saavatel lastel topiramaadi
farmakokineetika lineaarne, tasakaalukontsentratsioonid plasmas suurenevad proportsionaalselt
manustatud annustega ning kliirens ei sõltu annusest. Lastel on topiramaadi eliminatsioon
poolväärtusaeg lühem ja ravimi kliirens kõrgem. Sellest tulenevalt topiramaadi plasma-
kontsentratsioon lastel on samade mg/kg annuste korral madalam kui täiskasvanutel. Sarnaselt
täiskasvanutega vähendavad maksaensüüme indutseerivad epilepsiavastased ravimid topiramaadi
tasakaalukontsentratsiooni plasmas.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Toksilisuse uuringutes täheldati topiramaadil toksilisi toimeid, peamisteks sihtorganiteks olid magu,
neerud, kusepõis ja veri (aneemia). Toksilisi toimeid täheldati katseloomadel ka juba sellise süsteemse
ekspositsiooni juures, mis on väiksem kui oodatav ekspositsioon inimesel soovitatavate annuste
kasutamisel. Nende leidude kliiniline tähendus ei ole teada, ent seda ei saa välistada.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes täheldati uuritud loomaliikidel (hiired, rotid ja küülikud)
topiramaadil teratogeenset toimet ka juba sellise süsteemse ekspositsiooni juures, mis on väiksem kui
oodatav ekspositsioon inimesel soovitatavate annuste kasutamisel. Võimalik risk inimesele ei ole
teada, kuid seda ei saa välistada.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Tableti sisu:
Mannitool (E421)
Eelzelatiniseeritud maisitärklis
Mikrokristalne tselluloos
Kroskarmelloosnaatrium
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Magneesiumstearaat

Tableti kate, 25 mg:
Opardy II valge:
Polüvinüülalkohol
Titaandioksiid (E171)
Makrogool 3350
Talk

Tableti kate, 50 mg:
Opardy II kollane:
Polüvinüülalkohol
Talk
Titaandioksiid (E171)
Makrogool 3350
Letsitiin (soja) (E322)
Kollane raudoksiid (E172)

Tableti kate, 100 mg:
Opardy II kollane:
Polüvinüülalkohol
Talk
Titaandioksiid (E171)
Makrogool 3350
Letsitiin (soja) (E322)
Kollane raudoksiid (E172)

Tableti kate, 200 mg:
Opardy II roosa:
Polüvinüülalkohol
Talk
Titaandioksiid (E171)
Makrogool 3350
Letsitiin (soja) (E322)
Punane raudoksiid (E172)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

25 mg: Alumiinium/alumiinium blister ja HDPE pudel LDPE korgiga sisaldab 7, 10, 14, 20, 56 ja 60
tabletti.
50 mg: Alumiinium/alumiinium blister ja HDPE pudel LDPE korgiga sisaldab 7, 10, 14, 20, 56 ja 60
tabletti.
100 mg: Alumiinium/alumiinium blister ja HDPE pudel LDPE korgiga sisaldab 7, 10, 14, 20, 56 ja 60
tabletti.
200 mg: Alumiinium/alumiinium blister ja HDPE pudel LDPE korgiga sisaldab 7, 10, 14, 20, 56 ja 60
tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks <käsitlemiseks>

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Actavis Group PTC ehf.,
Reykjavíkurvegi 76-78,
220 Hafnarfjörður,
Island


8. MÜÜGILOA
NUMBRID

Topiramate Actavis, 25 mg: 644109
Topiramate Actavis, 50 mg: 644209
Topiramate Actavis, 100 mg: 644309
Topiramate Actavis, 200 mg: 644009


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

29.09.2009.


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud novembris 2009