Vancomycin hospira - infusioonilahuse kontsentraadi pulber (1000mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Vancomycin Hospira, 500 mg infusioonilahuse kontsentraadi pulber

Vancomycin Hospira, 1000 mg infusioonilahuse kontsentraadi pulber

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks viaal sisaldab 500 mg vankomütsiini vesinikkloriidina (vastab 500 000 RÜ-le). Pärast manustamiskõlblikuks muutmist 10 ml süstevees sisaldab saadud kontsentraatlahus vankomütsiini 50 mg/ml.

Üks viaal sisaldab 1000 mg vankomütsiini vesinikkloriidina (vastab 1000 000 RÜ-le). Pärast manustamiskõlblikuks muutmist 20 ml süstevees sisaldab saadud kontsentraatlahus vankomütsiini 50 mg/ml.

INN. Vancomycinum

Teadaolevat toimet omav abiaine: vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) viaali kohta.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Infusioonilahuse kontsentraadi pulber

Valge kuni kahvatupruun kristalliline pulber

Vesilahuse pH on 2,8…4,5.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Intravenoosne manustamine

Vankomütsiinile tundlike grampositiivsete bakterite poolt põhjustatud tõsised infektsioonid, mida ei saa ravida või mis ei allu või on resistentsed teistele antibiootikumidele, nagu penitsilliinid ja tsefalosporiinid, või kui esineb infektsioone, mille tekitajaks on teiste antibiootikumide suhtes resistentsed stafülokokid.

-Endokardiit

-Septitseemia

-Luude infektsioonid

-Alumiste hingamisteede infektsioonid

-Pehmete kudede infektsioonid

Lokaliseerunud mädaste stafülokokkinfektsioonide ravis kasutatakse antibiootikume lisaks sobivale kirurgilisele ravile.

Vankomütsiin on efektiivne ainsa ravimina või koos aminoglükosiididega S. viridans või S. bovis poolt põhjustatud endokardiidi ravis. Enterokokkendokardiidi (E. faecalis) puhul on vankomütsiin efektiivne ainult kombinatsioonis aminoglükosiidiga. Vankomütsiin on efektiivne difteroidse

endokardiidi ravis ja kombinatsioonis rifampitsiini ja/või aminoglükosiidiga S. epidermidis’e või difteroidide poolt põhjustatud algava endokardiidi korral klapiproteesiga patsientidel. Tuleb teha mikrobioloogilised külvid, et selgitada välja haiguse põhjuseks olevad patogeenid ja nende tundlikkus vankomütsiinile.

Suukaudne manustamine

Vankomütsiini saab pärast lahustamist kasutada teatud soolepõletike raviks:

-pseudomembranoosne enterokoliit (nt Clostridium difficile poolt põhjustatud), mis on tekkinud seoses antibiootikumide kasutamisega;

-stafülokokiline enterokoliit.

Parenteraalselt manustatud vankomütsiin ei ole nende haiguste ravis efektiivne.

Vankomütsiini kasutatakse kõigis vanuserühmades.

Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhendeid.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Intravenoosne pärast manustamiskõlblikuks muutmist või suukaudne pärast lahustamist.

Vahelduv infusioon (eelistatud infusioonivorm)

Annustamine

Normaalse neerufunktsiooniga patsiendid

Täiskasvanud ja üle 12-aastased noorukid

Tavaline intravenoosne annus on 500 mg iga 6 tunni järel või 1000 mg iga 12 h järel. Infusiooni teel 500 mg manustamisel tuleb tagada, et infusiooni kestus oleks vähemalt 1 tund. Et ära hoida kõrvaltoimeid, tohib infusiooni teel 1000 mg manustamise maksimaalne infusioonikiirus olla

10 mg/min. Sellised tegurid, nagu patsiendi vanus või rasvumus, võivad olla põhjuseks, miks tuleb muuta tavalist ööpäevast annust 2 g.

Ühe kuu kuni 12 aasta vanused lapsed

Lastele manustatakse 10 mg/kg kehakaalu kohta 6-tunniste intervallide järel. Igakordse annuse infundeerimine peab kestma vähemalt 60 minutit. Ööpäevane koguannus on 40 mg/kg kehakaalu kohta.

Vastsündinud (mitte enneaegsed) ja imikud

Vastsündinutel ja imikutel võivad ööpäevased annused olla väiksemad. Soovitatav algannus on

15 mg/kg ja säilitusannus on 10 mg/kg iga 12 h järel esimesel elunädalal ja iga 8 h järel kuni ühe kuu vanuseni. Ravimi kontsentratsiooni jälgimine seerumis võib olla vajalik.

Neerufunktsiooni kahjustusega ja eakad patsiendid

Selles patsiendirühmas peab annust kohandama, et hoida ära toksiliste seerumikontsentratsioonide kujunemist. Vankomütsiini seerumitasemete määramine on eriti soovitav eakate patsientide puhul või rasketel haigetel, kelle neerude töös esineb kõrvalekaldeid. Kui on võimalik määrata kreatiniini kliirensi väärtus, saab annuse kohandamisel lähtuda järgnevast tabelist. Vankomütsiini annus (mg) selles tabelis vastab ligikaudu 15-kordsele glomerulaarfiltratsiooni määrale (ml/min).

Annustamistabel neerufunktsiooni kahjustusega täiskasvanutele

Algannus peab siiski alati olema vähemalt 15 mg/kg.

Seda tabelit ei saa kasutada, kui patsiendil neerufunktsioon praktiliselt puudub. Neile patsientidele tuleb manustada algannus 15 mg/kg, et saavutada seerumis terapeutiline tase. Säilitusannused on 1,9 mg/kg/24 h. Raske neerufunktsiooni kahjustusega patsientidele manustatakse lihtsuse mõttes igapäevaste annuste asemel säilitusannusena 250…1000 mg mitmepäevaste intervallide järel.

Kui on teada ainult seerumi kreatiniini tase, siis saab kreatiniini kliirensi ligikaudse väärtuse välja arvestada järgmise valemi abil:

Mehed:

patsiendi kehakaal (kg) x (140 - vanus) 72 x seerumi kreatiniin (mg/dl)

Naised:

Eelnev valem x 0,85.

Seerumi kreatiniini väärtus peab vastama neerufunktsiooni tasakaaluseisundile. Järgmistes patsiendirühmades on ligikaudselt arvestatud väärtused tavaliselt suuremad kui tegelik kreatiniini kliirens: vähenenud neerufunktsiooniga patsiendid (nt šokk, raske südamepuudulikkus või oliguuria), rasvunud patsiendid või patsiendid maksahaigustega, tursetega või astsiidiga, nõrgestatud, kehvas toitumuses või väheliikuvad patsiendid.

Kui vähegi võimalik, tuleb kreatiniini kliirensi väärtus mõõta otseselt.

Manustamisviis

Intravenoosne pärast manustamiskõlblikuks muutmist.

On oluline, et Vancomycin Hospira’t manustatakse ainult piisavas lahjenduses aeglase intravenoosse infusioonina, maksimaalse kiirusega 10 mg/min ja igal juhul mitte kiiremini kui 60 minuti jooksul. Annus kohandatakse individuaalselt vastavalt patsiendi kehakaalule, vanusele ja neerufunktsioonile. Annuse kohandamisel on abiks vankomütsiini kontsentratsioonide määramine veres.

Ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmise ja lahjendamise juhised vt lõik 6.6.

Maksafunktsiooni kahjustusega patsiendid

Puuduvad näidustused annuste vähendamiseks maksapuudulikkusega patsientidel.

Suukaudne manustamine

Annustamine

Enterokoliidiga täiskasvanutele manustatakse tavaliselt 500 mg kuni 2 g vankomütsiini ööpäevas, mis jagatakse 3 kuni 4 manustamiskorrale. Lastele manustatakse ööpäevane annus 40 mg/kg kehakaalu kohta, mis jagatakse 3 kuni 4 manustamiskorrale. Vankomütsiini ööpäevast annust 2 g ei tohi ületada.

Teised tegurid, mis võivad suurendada toksilisuse riski, on suurenev vanus ja vedelikukaotus. Kombineeritud ravi aminoglükosiididega tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kellel on selliseid lihaste haigusi nagu myasthenia gravis või Parkinsoni tõbi, sest ravimi võimalik kuraare- laadne toime neuromuskulaarsele funktsioonile võib neil lihasnõrkust suurendada.

On teateid suurenenud nefrotoksilisusest pärast aminoglükosiidantibiootikumide ja tsefalotiini samaaegset manustamist.

Vankomütsiini korduval suukaudsel manustamisel täheldati vähestel C. difficile poolt põhjustatud aktiivse pseudomembranoosse koliidiga patsientidel kliiniliselt olulisi kontsentratsioone seerumis (vt lõik 4.8). Seetõttu võib nende patsientide puhul olla asjakohane jälgida ravimi kontsentratsioone seerumis.

Vankomütsiinil on ülimalt ärritav toime kudedele ja see põhjustab nekroosi intramuskulaarse süste kohas. Vankomütsiini infundeerimisel esineb paljudel patsientidel valu ja tromboflebiiti - mõnikord raskel kujul.

Seepärast tuleb tagada, et Vancomycin Hospira’t manustatakse ainult piisavas lahjenduses intravenoosse infusioonina, väga aeglaselt maksimaalse kiirusega 10 mg/min ja igal juhul mitte kiiremini kui 60 minuti jooksul.

Infusioonikohti tuleb regulaarselt vahetada.

Anesteetikumide poolt indutseeritud müokardi depressioon võib vankomütsiini toimel tugevneda. Kui annus manustatakse anesteesia ajal, tuleb hoolikalt jälgida südamefunktsiooni, ravim peab olema hästi lahjendatud ja manustamine aeglane. Kehaasendi muutmine tuleb edasi lükata infusiooni lõpetamiseni, et võimaldada posturaalset kohandamist.

Patsientidel, kes saavad pika-ajalist ravi vankomütsiiniga või saavad lisaks ravi preparaatidega, mis võivad põhjustada neutropeeniat või agranulotsütoosi, tuleb regulaarselt teha täisvere analüüse (vt lõik 4.5).

Kõigil patsientidel, kellele manustatakse vankomütsiini, tuleb regulaarselt kontrollida vererakkude arvu, uriinianalüüsi, maksa- ja neerunäitajaid.

Vankomütsiini manustamine pikema aja jooksul võib põhjustada mittetundlike patogeenide liigset vohamist. Patsientide hoolikas jälgimine on hädavajalik. Kui ravi ajal tekib superinfektsioon, tuleb rakendada sobivat ravi. Harvadel juhtudel on pärast vankomütsiini intravenoosset ravi esinenud C. difficile poolt põhjustatud pseudomembranoosset koliiti.

Kui patsientidel esineb intravenoosse ravi ajal või järel raske püsiv kõhulahtisus, tuleb arvestada võimaliku pseudomembranoosse enterokoliidiga, mida tuleb koheselt ravida. Peristaltikat pärssivate ravimite kasutamine on vastunäidustatud.

Vankomütsiini tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kes on allergilised teikoplaniini suhtes, sest on teatatud allergilistest ristreaktsioonidest vankomütsiini ja teikoplaniini vahel.

Lapsed

Imikute ja laste puhul tuleb vankomütsiini kasutamisel olla eriti ettevaatlik, sest nende neerud on ebaküpsed ja võimalik on vankomütsiini kontsentratsiooni suurenemine seerumis. Seepärast tuleb hoolikalt jälgida vankomütsiini kontsentratsiooni veres. Enneaegsetel lastel ja väikelastel on mõttekas plasmakontsentratsioonide määramisega kontrollida, kas vankomütsiini seerumikontsentratsioon on ikka soovitud vahemikus. Lastel on vankomütsiini ja anesteetikumidega samaaegset kasutamist seostatud erüteemi, histamiini-laadsete õhetusreaktsioonide ja anafülaktoidsete reaktsioonidega. Kui kirugias on hädavajalik profülaktiline vankomütsiini manustamine, siis on soovitav manustada anesteetikume alles siis, kui vankomütsiini infusioon on lõpetatud.

Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 g) viaali kohta, see tähendab on praktiliselt naatriumivaba.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Samaaegne või üksteisele järgnev teiste neurotoksiliste, ototoksiliste ja/või nefrotoksiliste ravimite, eeskätt amfoteritsiin B, aminoglükosiidide, batsitratsiini, polümüksiin B, kolistiini, viomütsiini, streptomütsiini, neomütsiini, kanamütsiini, gentamütsiini, tsefaloridiini, paromomütsiini, tobramütsiini, sisomütsiini, amikatsiini, tsüklosporiini, lingudiureetikumide või tsisplatiini manustamine vajab patsiendi hoolikat jälgimist nefrotoksilisuse ja ototoksilisuse suhtes. Neerufunktsiooni kahjustuse korral tuleb ravimite annuseid hoolikalt kohandada.

Vankomütsiini samaaegsel kasutamisel anesteetikumidega on esinenud erüteemi, histamiini-laadseid nahapunetusi ja anafülaktoidseid reaktsioone. Samaaegsel anesteetikumide manustamisel on infusiooniga seotud kõrvaltoimete esinemissagedus suurem. Infusiooniga seotud kõrvaltoimete vähendamiseks võib vankomütsiini manustada 60-minutilise infusioonina enne anesteesia sissejuhatamist.

Patsientidel, kes saavad pika-ajalist ravi Vancomycin Hospira’ga või samaaegselt teisi neutropeeniat või agranulotsütoosi põhjustavaid ravimeid, tuleb regulaarselt kontrollida leukotsüütide arvu (vt lõik 4.4).

Kui vankomütsiini manustatakse operatsiooni ajal või vahetult pärast seda, siis võib selle toime (neuromuskulaarne blokaad) tugevneda ja pikeneda lihaslõõgastite samaaegsel kasutamisel (nt suktsinüülkoliin).

Vankomütsiini manustamisel tekkivat nõrka ravivastust põhjendatakse vankomütsiini inaktiveerumisega, kui seda infundeeritakse hepariiniga sama veenitee kaudu.

Põletikulise soolehaigusega patsientidel võib kliiniliselt oluline seerumikontsentratsioon esineda isegi pärast vankomütsiini suukaudset manustamist, eriti kui patsiendil on ka neerukahjustus. Sel juhul on võimalikud samasugused koostoimed nagu ravimi intravenoosse manustamise järel.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Vankomütsiini kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt kogemusi. Reproduktsioonitoksilisuse uuringud loomadel ei näita mingeid toimeid embrüo- või loote arengule või gestatsiooni kestusele (vt lõik 5.3). Kuid on teada, et vankomütsiin läbib platsentaarbarjääri, mistõttu embrüo- ja neonataalse ototoksilisuse ning nefrotoksilisuse võimalikku riski ei saa välistada. Vankomütsiini tohib seega raseduse ajal manustada ainult juhul, kui see on absoluutselt hädavajalik ning pärast hoolikat kasu- riski hindamist. Samuti tuleb hoolikalt jälgida ravimi kontsentratsioone veres, et minimeerida riske lootekahjustuste tekkeks.

Imetamine

Vankomütsiin eritub rinnapiima ja seepärast tohib seda imetamise ajal kasutada üksnes juhul, kui ravi teiste antibiootikumidega on ebaõnnestunud. Vankomütsiini manustamisel imetavatele emadele on soovitav ettevaatus, sest võimalik on kõrvaltoimete teke imikul (soolte mikrofloora häired ja kõhulahtisus, pärmseentega koloniseerumine ja võimalik sensibiliseerumine). Võttes arvesse ravimi tähtsust imetavale naisele, tuleb kaaluda imetamise lõpetamist.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi mõju autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuritud.

4.8Kõrvaltoimed

Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed loetletud raskuse vähenemise järjekorras. Järgnevad kõrvaltoimed on loetletud vastavalt MedDRA organsüsteemi klassile ja järgmistele esinemissageduste definitsioonidele:

Ohutusprofiili kokkuvõte

Mõnedel soole limaskesta põletikuliste haigustega patsientidel võib esineda suukaudse vankomütsiini märkimisväärne süsteemne imendumine ja seepärast on neil suurem oht vankomütsiini parenteraalse manustamisega seostatud kõrvaltoimete tekkeks. Risk on suurem, kui patsiendil on neerufunktsiooni kahjustus.

Infusiooniga seotud kõrvaltoimed

Vancomycin Hospira kiire infusiooni ajal või vahetult selle järel võib esineda anafülaktoidseid reaktsioone, sh vererõhu langus, õhupuudus, nõgeslööve või sügelus. Võib tekkida ülakeha naha punetus (punetav kael) või valu ja krambid rinna- või seljalihastes. Need reaktsioonid üldjuhul taanduvad 20 minuti kuni mõne tunni jooksul pärast infusiooni katkestamist ja neid ei tohi segi ajada allergiaga, vaatamata märkimisväärsele sarnasusele. Et aeglase infusiooni korral esineb selliseid ilminguid harva, siis tuleb tagada, et Vancomycin Hospira annus 500 mg infundeeritakse mitte kiiremini kui 60 minuti jooksul ja suuremad annused maksimaalse kiirusega 10 mg/min (vt lõik 4.4).

Kui vankomütsiini süstitakse liiga kiiresti, nt loetud minutite jooksul, võib tekkida tugev vererõhu langus, sh šokk, bradükardia ja väga harva südameseiskus.

Esineb veenipõletikku. Seda saab vähendada lahjendatud lahuste aeglase infundeerimise ja infusioonikohtade vahetamise abil. Tahtmatult paravenoosselt või intramuskulaarselt manustatud süste põhjustab valu, kudede ärritust ja nekroosi.

Vankomütsiini manustamine võib põhjustada mittetundlike bakterite või seente liigset vohamist.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Glomerulaarfiltratsiooni säilitamine ja toetavad meetmed. On teateid, et hemoperfusioon polüsulfonüülvaikudega suurendas veidi vankomütsiini eliminatsiooni. On tõestatud, et hemodialüüs ja peritoneaaldialüüs ei ole efektiivsed.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antibakteriaalsed ained süsteemseks kasutamiseks, antibakteriaalsed glükopeptiidid, ATC-kood: J01XA01

Toimemehhanism

Vankomütsiini toimemehhanismi aluseks on trans-glükosüleerimisreaktsiooni pärssimine, nii et kasvavas rakuseinas ei moodustata enam prekursoreid, mis on vajalikud mureiini ristsidumiseks (N- atsetüülglükoosamiin, N-atsetüülmuramiinhape). Selle tagajärjeks on bakteritsiidne toime.

Farmakokineetika/farmakodünaamika suhe

Efektiivsus sõltub olulisel määral ajaperioodist, mille jooksul toimeaine sisaldus ületab patogeeni minimaalset inhibeerivat kontsentratsiooni (MIK).

Resistentsuse mehhanismid

Resistentsus vankomütsiini suhtes võib olla tingitud järgmistest mehhanismidest:

Sihtstruktuuride muutus: selline resistentsuse vorm on esinenud Enterococcus faecium liikidel, eeskätt viimastel aastatel. Muutus seisneb selles, et mureiini prekursori aminohappe külgahela terminaalne D- alaniin-D-alaniin funktsioon asendatakse D-ala-D-laktaadiga, nii et afiinsus vankomütsiini suhtes väheneb oluliselt. Selle eest vastutavad ensüümid on värskelt moodustunud D-laktaatdehüdrogenaas või ligaas.

Stafülokokkide vähenenud tundlikkus või resistentsus vankomütsiini suhtes põhineb mureiini prekursorite ületootmisel, millele vankomütsiin seondub.

Vankomütsiinil on osaline ristuv resistentsus glükopeptiidantibiootikum teikoplaniiniga.

Murdepunktid

Vankomütsiini testiti tavalistes lahjendusseeriates. Tuvastati järgmised minimaalsed inhibeerivad kontsentratsioonid tundlikele ja resistentsetele patogeenidele:

EUCAST (European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing, Antimikroobse tundlikkuse testimise Euroopa komitee) piirväärtused:

Omandatud resistentsuse esinemine

Omandatud resistentsuse esinemine üksikute liikide suhtes võib erineda nii ajas kui kohas. Seetõttu on vajalik omada teavet kohaliku resistentsuse olukorra kohta - see on eriti tähtis, et ravida õigesti raskeid infektsioone. Kui kohaliku resistentsuse olukorra tõttu on tekkinud kahtlus, kas vankomütsiin on efektiivne, tuleb paluda terapeutilist konsultatsiooni ekspertidelt. Vajalik on mikrobioloogiline diagnostika patogeeni ja selle vankomütsiinitundlikkuse tuvastamiseks, eriti oluline on see raskete infektsioonide või ravi ebaõnnestumise korral.

Omandatud resistentuse esinemine Saksamaal vastavalt viimase 5 aasta andmetele, mis on saadud riiklikest resistentsuse monitoorimise projektidest ja uuringutest (seisuga detsember 2012):

Tavapäraselt tundlikud liigid

Aeroobsed grampositiivsed mikroorganismid

Corynebacterium jeikeium °

Enterococcus faecalis

Staphylococcus aureus (sh metitsilliinile resistentsed tüved)

Staphylococcus epidermidis

Staphylococcus haemolyticus

Staphylococcus hominis

Streptococcus agalactiae

Streptococcus dysgalactiae alaliik equisimilis ° (C ja G rühma streptokokid)

Streptococcus pneumoniae

Streptococcus pyogenes

„Viridans“ rühma streptokokid ° ∧

Anaeroobsed mikroorganismid

Clostridium difficile °

Peptoniphilus liigid °

Peptostreptococcus liigid °

Liigid, mille puhul omandatud resistentsus võib tekitada probleeme ravimi kasutamisel

Aeroobsed grampositiivsed mikroorganismid

Enterococcus faecium

Loomupäraselt resistentsed liigid

Kõik gramnegatiivsed bakterid

Muud mikroorganismid

Chlamydia liigid

Chlamydophila liigid

Legionella pneumophila

Mycoplasma liigid

° Tabelite avaldamisel puudusid kaasajastatud andmed. Tundlikkust on eeldatud põhilistes kirjandusallikates, standardtöödes ja ravisoovitustes.

∧ Koondmõiste streptokoki perekonna heterogeense rühma kohta. Resistentsuse määrad võivad varieeruda sõltuvalt streptokoki liigist.

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Vankomütsiin ei imendu suukaudsel manustamisel peaaegu üldse. Süsteemse toime saavutamiseks manustatakse seetõttu vankomütsiini parenteraalselt.

Jaotumine

Ravimi difusioon tserebrospinaalvedelikku on mittepõletikuliste ajukelmete puhul vähene. Difusioon suureneb, kui ajukelmetes on tekkinud infektsiooni tagajärjel põletik. Seonduvus plasmavalkudele on ligikaudu 55%.

Biotransformatsioon ja eritumine

Normaalse neerufunktsiooni korral on keskmine seerumi poolväärtusaeg 4 kuni 6 tundi. Ligikaudu 75% i.v. manustatud vankomütsiinist elimineeritakse uriiniga glomerulaarfiltratsiooni teel esimese 24 tunni jooksul. Kahjustunud neerufunktsioon aeglustab eliminatsiooni. Anefrilisel patsiendil on keskmine seerumi poolväärtusaeg 7,5 päeva. Vankomütsiini metabolismi praktiliselt ei esine.

Kui vankomütsiini manustatakse intraperitoneaalselt peritoneaaldialüüsi käigus, jõuab sel teel ligikaudu 60% ravimist süsteemsesse vereringesse esimese 6 tunni jooksul. Pärast annuse 30 mg/kg intraperitoneaalset manustamist saavutatakse seerumis kontsentratsioon ligikaudu

10 mikrogrammi/ml. Vankomütsiin ei ole efektiivselt elimineeritav hemodialüüsil või peritoneaaldialüüsil. Pärast i.v. manustamist on kindlaks tehtud efektiivsed inhibeerivad kontsentratsioonid pleuras, perikardis, astsiidi- ja sünoviaalvedelikes, uriinis ja peritoneaaldialüsaadis.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse ja korduvtoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Vähesed andmed mutageensete toimete kohta on näidanud negatiivseid tulemusi, kartsinogeensuse pika-ajalisi loomkatseid ei ole läbi viidud. Vankomütsiini loodet kahjustavatele toimetele ei viidanud ka teratogeensuse uuringud, milles rottidele ja küülikutele manustati annuseid, mis põhinedes kehapindalale (mg/m) vastasid umbkaudu inimese annusele.

Loomkatseid ravimi kasutamise kohta perinataalsel/postnataalsel perioodil ja toimete kohta viljakusele ei ole läbi viidud.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

6.4Säilitamise eritingimused

Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmist ja lahjendamist vt lõik 6.3.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Vancomycin Hospira, 500 mg infusioonilahuse kontsentraadi pulber:

Üks 10 ml viaal (tüüp I klaas, selge, värvitu), millel on kummikork ja alumiiniumist stantsitud kaas ning polüpropüleenist kaitsekaas.

Vancomycin Hospira, 1000 mg infusioonilahuse kontsentraadi pulber:

Üks 30 ml viaal (tüüp I klaas, selge, värvitu), millel on kummikork ja alumiiniumist stantsitud kaas ning polüpropüleenist kaitsekaas.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Ravimit tohib manustada ainult pärast pulbri manustamiskõlblikuks muutmist ja lahjendamist. Manustamiskõlblikuks muudetud lahus peab olema värvitu, selge ja ei tohi sisaldada nähtavaid osakesi.

Infusioonilahuse ettevalmistamine

Kõigepealt tuleb pulber lahustada 10 ml (500 mg ravimit) või 20 ml (1000 mg ravimit) süstevees. Sel viisil valmistatud vankomütsiini kontsentraati tohib säilitada külmkapis kuni 14 päeva temperatuuril 5°C või 24 tundi temperatuuril 25°C, ilma et ravimi toime oluliselt väheneks. Enne patsiendile manustamist tuleb kontsentraati edasi lahjendada vähemalt 100 ml lahjenduslahuses (500 mg ravimit) või vähemalt 200 ml lahjenduslahuses (1000 mg ravimit). Patsiendid, kelle puhul on tarvis piirata manustatavate vedelike koguseid, on vankomütsiini lubatud lõplik kontsentratsioon infusioonilahuses kuni 10 mg/ml.

Vankomütsiini kontsentraati võib lahjendada edasi järgmistes infusioonilahustes:

-5% glükoosilahus;

-0,9% naatriumkloriidi lahus;

-Ringeri laktaadi lahus;

-3,3% glükoosi- ja 0,3% naatriumkloriidi lahus.

Suukaudse lahuse ettevalmistamine

Ühe viaali sisu võib lahustada järgnevalt: 500 mg vankomütsiini lahustatakse 30 ml vees või 1000 mg vankomütsiini lahustatakse 60 ml vees. Sellele valmislahusele tohib lisada maitse korrigeerijaid.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

Muu teave

Ravimi kontsentratsioon üks tund pärast infusiooni lõppu peab olema vahemikus 30…40 mg/l, minimaalsed kontsentratsioonid peavad jääma vahemikku 5…10 mg/l. Ravimi pikema-ajalisel kasutamisel on vajalik regulaarselt kontrollida ravimi sisaldust veres, seda eriti patsientidel, kelle neerufunktsioon või kuulmisvõime on kahjustatud ja kes saavad samal ajal teisi ototoksilisi ja/või nefrotoksilisi ravimeid.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Hospira UK Limited

Queensway, Royal Leamington Spa

Warwickshire, CV31 3RW Ühendkuningriik

8.MÜÜGILOA NUMBRID

500 mg: 866715

1000 mg: 866615

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 06.03.2015

10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Märts 2017