Torendo 3 mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Torendo 0,5 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
Torendo 1 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
Torendo 2 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
Torendo 3 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
Torendo 4 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
Torendo 6 mg, õhukese polümeerikattega tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 0,5 mg, 1 mg, 2 mg, 3 mg, 4 mg või 6 mg
risperidooni.
INN. Risperidonum

Abiaine:
0,5
1 mg
2 mg
3 mg
4 mg
6 mg
mg
Laktoos
55,3 110,6 109,9 109,2 108,4 107,0

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Torendo 0,5 mg: punakaspruun, ovaalne, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega tablett,
mille ühel küljel on poolitusvagu.
Torendo 1 mg: valge, ovaalne, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega tablett, mille ühel
küljel on poolitusvagu.
Torendo 2 mg: oranz, ovaalne, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega tablett, mille ühel
küljel on poolitusvagu.
Torendo 3 mg: kollane, ovaalne, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega tablett, mille ühel
küljel on poolitusvagu.
Torendo 4 mg: roheline, ovaalne, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega tablett, mille ühel
küljel on poolitusvagu.
Torendo 6 mg: kollakaspruun, ovaalne, kaksikkumer, õhukese polümeerikattega tablett.
Torendo 0,5 mg, 1 mg, 2 mg, 3 mg ja 4 mg tablette on võimalik jaotada kaheks võrdseks
annuseks.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Skisofreenia ravi.
Risperidoon on efektiivne säilitusravis neil patsientidel, kellel esialgse risperidoon-ravi
tulemusel kliiniline seisund paranes.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Üleminek teistelt antipsühhootikumidelt risperidoonile.
Kui ravi seisukohalt on võimalik, siis on risperidoonravi alustamisel soovitav lõpetada järk-
järguliselt eelmise ravimi kasutamine. Kui toimeainet prolongeeritult vabastavalt
psühhoosiravimilt minnakse üle risperidoonile, on soovitav risperidooni esimene annus
manustada järgmise depoo-ravimi annuse süstimiseks ettenähtud ajal. Regulaarselt tuleks
kontrollida, kas on vajalik jätkata ekstrapüramidaalse sümptomaatika korrigeerimisele
suunatud ravi (parkinsonismivastaste ravimite kasutamine).

Täiskasvanud ja üle 15-aastased noorukid
Risperidooni võib võtta üks või kaks korda päevas. Kõigil patsientidel alustatakse annusega 2
mg ööpäevas, nii akuutseks kui krooniliseks raviks. Annust võib järgmisel päeval suurendada
kuni 4 mg-ni ööpäevas. Mõnedel patsientidel, näiteks esmakordse haigusepisoodiga
patsientidel, võib olla otstarbekas kasutada aeglasemat tiitrimistempot. Seejärel võib ravimit
kasutada ilma annuseid muutmata või kohandada need individuaalsele säilitusannuse
tasemele. Optimaalseim terapeutiline annus on tavaliselt 4...6 mg ööpäevas. Mõnede
patsientide puhul on optimaalse ravitulemuse saavutamiseks vajalikud väiksemad annused.
Annused üle 10 mg ööpäevas ei ole andnud paremaid ravitulemusi kui väiksemad annused
kuid nad suurendavad ekstrapüramidaalnähtude tekkeriski. Annuseid üle 10 mg võiks
kaalutleda ainult individuaalsetel juhtudel, kui loodetav kasu ületab potentsiaalsed riskid.
Annuseid üle 16 mg ei ole kliinilistes uuringutes üksikasjalikult uuritud ning seega ei ole neid
soovitatav kasutada.

Eakad patsiendid
Soovitatav algannus on 0,5 mg kaks korda ööpäevas. Sõltuvalt individuaalsest ravivastusest
võib seda annust suurendada 0,5 mg kaupa, kuni jõutakse annuseni 1...2 mg kaks korda
ööpäevas. Patsiente tuleks kestvalt jälgida ning ravivajadust regulaarselt ümber hinnata.

Lapsed ja alla 15-aastased noorukid
Risperidooni kasutamise kohta alla 15-aastastel lastel kliiniliste uuringute andmed puuduvad
ja ravimi kasutamise kliiniline kogemus on piiratud.

Kardiovaskulaarsed haigused
Ortostaatilise hüpotensiooni vältimiseks tuleks annuseid tiitrida aeglaselt (vt lõik 4.4).

Neeru- ja maksahaigused
Neerfunktsiooni häiretega patsientidel on soovitatav kasutada poolt tavalisest algannusest ja
poolt tavalisest säilitusannusest, samuti aeglasemat annuse tiitrimist. Kerge maksakahjustuse
korral ei ole annuste kohandamine vajalik. Mõõduka kuni raske maksakahjustusega
patsientide ravimisel on vajalik ettevaatus, kuna selle patsiendirühma ravi suhtes on
kliinilised kogemused piiratud (vt lõik 5.2).

Manustamisviis
Suukaudne.
Tabletid tuleb võtta koos küllaldase koguse vedelikuga üks või kaks korda ööpäevas
(hommikul ja õhtul), kas koos toiduga või ilma.

4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus risperidooni või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Patsiendid, kellel esineb hüperprolaktineemia, mis pole tingitud ravimitest.

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Eakad dementsusega patsiendid
Atüüpiliste antipsühhootiliste ravimitega, sh ka risperidooniga teostatud 17-t kontrollitud
kliinilist uuringut hinnati meta-analüüsis. Selle alusel täheldati eakatel, dementsetel
patsientidel, kes said ravi atüüpiliste antipsühhootikumidega, platseebo-rühmadega võrreldes
suuremat suremust. Platseebo-kontrollitud uuringutes oli risperidooni kasutamisel
suremusnäitaja 4,0% ning platseebot saanud patsientidel 3,1%. Surnud patsientide keskmine
vanus (sulgudes vanuste vahemik) oli 86 (67...100) eluaastat.

Nendes kliinilistes uuringutes täheldati, et furosemiidi ja risperidooni samaaegsel kasutamisel
oli suremus suurem kui ainult furosemiidi või ainult risperidooni kasutamisel, kuid selle
koostoime mehhanism ei ole selge. Kui risperidooni kasutati samaaegselt teiste
diureetikumidega (peamiselt väikeses annuses tiasiid-diureetikumidega), sarnaseid
koostoimeid ei täheldatud.

Kindlaid seoseid surmapõhjuste osas leitud ei ole. Siiski tuleks ravimeid kasutada
ettevaatusega ning kaaluda enne risperidooni ja furosemiidi või teiste tugevatoimeliste
diureetikumide kasutama hakkamist kombinatsiooni rakendamisest tulenevat võimalikku kasu
ja riske. Sõltumata ravist oli siiski dehüdratatsioon suremuse üldine riskifaktor ja seetõttu
eakate dementsete patsientide ravimisel tuleks sellest hoolega hoiduda.

Tserebrovaskulaarsed kõrvaltoimed
Mõningate atüüpiliste antipsühhootikumide kasutamisega dementsetel isikutel on täheldatud
platseeborühmaga võrreldes tserebrovaskulaarsete kõrvaltoimete tekkeriski ligikaudu 3-
kordset suurenemist. Selle kõrvaltoime riski suurenemise mehhanism ei ole teada. Ka teiste
antipsühhootikumide või teiste patsiendirühmade ravis ei ole võimalik seda riski välistada.
Risperidooni tuleb kasutada ettevaatlikult patsientidel, kellel esineb insuldi riskifaktoreid.

Kardiovaskulaarne süsteem
Risperidooni blokeeriva toime tõttu alfaaktiivsusele võib eriti ravi alguses esineda
ortostaatilist hüpotensiooni. Ettevaatlikult tuleb risperidooni manustada teadaoleva
kardiovaskulaarse haiguse korral, (näiteks südamepuudulikkus, müokardiinfarkt,
ülejuhtehäired, dehüdratsioon, hüpovoleemia või tserebrovaskulaarsed haigused) ning annust
tuleks tiitrida järk-järgult vastavalt soovitusele. Hüpotensiooni tekkimisel tuleks kaaluda
ravimi annuste vähendamist.

Pearingluse, bradükardia ja vigastuste tekkesagedus, mis on tingitud kalduvusest maha
kukkuda, näib eakatel patsientidel olevat suurem kui noorematel patsientidel.

Nagu teistegi antipsühhootikumide korral, tuleb olla ettevaatlik, kui määratakse risperidooni
teadaolevalt QT-intervalli pikendavate ravimitega. Risperidooni tuleb kasutada ettevaatusega
patsientidel, kellel on perekonna anamneesis QT-intervalli pikenemine, teadaolevate
kardiovaskulaarsete haiguste (näiteks kaasasündinud pika-QT-sündroom, südame
koronaarhaigus, ülejuhtehäired, arütmia) korral või juhul, kui patsient saab samaaegselt ravi
teiste medikamentidega, mis samuti indutseerivad QT-intervalli pikenemist või
hüpokaleemiat.
Samaaegset kasutamist teiste neuroleptikumidega tuleks vältida.

Tardiivsed düskineesiad/ekstrapüramidaalnähud
Dopamiini retseptori suhtes antagonistliku toimega ainete kasutamisel esineb oht tardiivsete
düskineesiate tekkeks, mida iseloomustavad rütmilised ja tahtmatud liigutused eriti keele või
näolihaste osas. On teada, et ekstrapüramidaalnähud kujutavad endast tardiivsete
düskineesiate riskitegurit. Risperidooni kasutamise puhul on ekstrapüramidaalsete
sümptomite ja tardiivsete düskineesiate tekkeoht klassikaliste neuroleptikumidega võrreldes
väiksem. Kui ilmnevad tardiivse düskineesia nähud peaks kaaluma kõikide antipsühhootiliste
ravimite manustamise lõpetamist.

Pahaloomuline neuroleptiline sündroom
Sarnaselt teistele antipsühhootilistele ravimitele, tuleks ka risperidooni kasutamisel olla
valmis nn pahaloomulise neuroleptilise sündroomi tekkevõimaluseks. Sellele sündroomile on
iseloomulikud hüpertermia, äärmuslik lihasrigiidsus ja autonoomse närvisüsteemi labiilsus.
Samuti on teatatud seerumi kreatiniinfosfokinaasi kontsentratsiooni kõrgenemise,
leukotsütoosi, tahhüpnoe, teadvushäirete ja higistamise tekkimisest. Kui selle seisundi foonil
tekib rabdomüolüüs esineb potentsiaalselt letaalse lõppega neerupuudulikkuse tekkeoht.
Ülalnimetatud nähtude tekkel tuleb katkestada kõikide antipsühhootiliste ravimite
manustamine.

Arst peab hindama riskide ja kasu suhet risperidooni ordineerimisel Parkinsoni tõvega või
Lewy kehadega dementsusega patsientidele, kuna neil patsientidel on kõige suurem oht
pahaloomulise neuroleptilise sündroomi tekkeks või parkinsonismi sümptomite
süvenemiseks.

Hüperglükeemia
Väga harva on olemasoleva diabeediga haigetel täheldatud risperidoonravi ajal
hüperglükeemiat või olemasoleva diabeedi ägenemist. Diabeedihaigeid ja kaasuvate diabeedi
riskifaktoritega patsiente tuleb kliiniliselt jälgida (vt lõik 4.8).

Varia
Klassikalised neuroleptikumid langetavad teadaolevalt krambiläve. Seetõttu on kaasuva
epilepsiaga patsientide ravimisel vajalik ettevaatus.

Ettevaatus on vajalik ka siis, kui esineb kahtlus, et patsiendil võib esineda potentsiaalselt
prolaktiinsõltuv kasvaja (näiteks rinnavähk).

Kui on vajalik veel sügavam sedatsioon, tuleks risperidooni annuse suurendamisele eelistada
täiendava ravimi (nagu näiteks bensodiasepiini) lisamist raviskeemile.

Soovituslikud annustamisjuhised eakatele, neeru- ja maksahaigustega ning dementsetele
patsientidele on esitatud lõigus "Annustamine ja manustamisviis".

Nagu ka teiste antipsühhootiliste ravimite puhul, tuleb patsiente hoiatada liigsöömise eest,
sest ravim võib soodustada kehakaalu suurenemist.

Risperidooni tuleb ettevaatusega manustada patsientidele, kellel esineb kokkupuuteid
ekstreemsete väliskeskkonna temperatuuridega, kuna seoses risperidoonraviga on esinenud nii
hüpotermiat kui hüpertermiat.

Paradoksaalselt võivad antipsühhootilised ravimid tugevdada selliseid sümptomeid nagu
erutus, rahutus ja agressiivsus. Nende sümptomite tekkimisel võib sarnaselt teistele
antipsühhootilistele ravimitele olla vajalik risperidooni annuse vähendamine või ravimi
kasutamise lõpetamine.

Kui suures annuses antipsühhootikumi kasutamine katkestatakse järsku, on harvadel juhtudel
esinenud ägedaid ärajätusümptomeid, nagu iiveldust, oksendamist, higistamist ja unetust. On
teatatud psühhootiliste sümptomite kordumisest ja liikumishäirete (nagu näiteks akatiisia,
düstoonia ja düskineesia) esinemisest. Seetõttu on soovitav ravimi kasutamine katkestada
järk-järgult.

Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on harva esinevad pärilikud haigused:
galaktoosi talumatus, Lapp"i laktaasi defitsiitsus või glükoosi-galaktoosi imendumishäire.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed
Risperidooni koostoimeid kasutamisel koos teiste ravimitega, ei ole süstemaatiliselt hinnatud.
Arvestades risperidooni toimeid kesknärvisüsteemile, on vajalik ettevaatus risperidooni
kasutamisel koos kesknärvisüsteemi toimivate ravimitega.
Risperidoon võib antagoniseerida levodopa ja teiste dopamiini agonistide toimeid.

Samaaegne ravi teiste antipsühhootikumidega, liitiumiga, antidepressantidega,
parkinsonismivastaste ravimitega ja tsentraalsete kolinoblokaatoritega suurendab tardiivse
düskineesia tekkeriski.

Alfaantiadrenergiline toime võib tugevdada fenoksübensamiinide, labetalooli ja teiste alfa-
blokeerivate sümpatomimeetiliste ainete vererõhku langetavat toimet, aga samuti ka
metüüldopa, reserpiini ja teiste tsentraalse toimega antihüpertensiivsete ravimite toimet.
Guanetidiini vererõhku langetav toime samas on blokeeritud.

Samaaegset risperidooni kasutamist QT-intervalli pikendavate ravimitega (näiteks
neuroleptikumid, klassi IA või III antiarütmikumid, makroliidantibiootikumid,
malaariavastased ravimid, antihistamiinikumid, antidepressantid), hüpokaleemiat tekitavate
ravimitega (nt teatud diureetikumid) või maksa metabolismi pärssivate ainetega tuleb vältida.

Informatsiooni suurenenud suremusnäitajate kohta eakatel dementsusega patsientidel, kes
saavad samaaegselt ravi furosemiidiga vt lõik 4.4.

Kuna risperidooni farmakoloogilised omadused on sarnased prasosiini tüüpi hüpotensiivse
toimega ravimitele, võib tekkida aditiivne hüpertensioonivastane toime.

Farmakokineetilised koostoimed
Ensüümide indutseerijad:
On näidatud, et karbamasepiin vähendab kiiresti risperidooni ja tema aktiivse metaboliidi
plasmasisaldust. Sarnast toimet täheldati ka teiste maksaensüüme indutseerivate toimeainete
puhul nagu näiteks rifampitsiin, fenütoiin, fenobarbitaal ja lihtnaistepuna (Hypericum
perforatum). Ensüüme indutseerivate ravimite kasutamise alustamisel ja lõpetamisel tuleks
risperidooni annused üle vaadata.

Ravimite toimeained, mis inhibeerivad ensüümi CYP2D6: kinidiin, fluoksetiin, paroksetiin,
terbinafiin ja teised tugevad CYP2D6 inhibiitorid võivad suurendada risperidooni aktiivse
metaboliidi kontsentratsiooni vereplasmas. Seetõttu tuleks selliste ravimite saamaegsel
kasutama hakkamisel või kasutamise lõpetamisel üle vaadata ka risperidooni annused.

Fenotiasiinid, tritsüklilised antidepressandid ja teatud beetaadrenoblokaatorid võivad
põhjustada risperidooni kontsentratsiooni kõrgenemise vereplasmas. Aeglustunud
metabolismi tõttu aga väheneb aktiivse metaboliidi fraktsioon. Seetõttu see koostoime
kliiniliselt olulisel määral ravimi üldist toimet (antipsühhootilise aktiivsusega fraktsioone) ei
mõjuta.

Ranitidiin ja tsimetidiin võivad suurendada risperidooni kontsentratsiooni vereplasmas, kuid
ravimi antipsühhootiline toime ei pruugi tugevneda, kuna aktiivse metaboliidi fraktsioon
väheneb.

Topiramaat vähendab mõõdukalt risperidooni biosaadavust, kuid ei mõjuta antipsühhootilise
toimega fraktsiooni. Seetõttu ei ole ka see koostoime tõenäoliselt kliinilise tähtsusega.

Erütromütsiin, CYP3A4 inhibiitor, ei mõjuta risperidooni farmakokineetikat ega
antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust. Koliinesteraasi inhibiitorid galantamiin ja donepesiil ei
oma kliiniliselt olulist mõju risperidooni farmakokineetikale ega antipsühhootilisele toimele.

Risperidoon ei avalda kliiniliselt märkimisväärset toimet liitiumi, valproaadi ega digoksiini
farmakokineetikale.

Kui lastel ja noorukitel kasutati kesknärvisüsteemi stimuleerivaid aineid (näiteks
metüülfenidaati) samaaegselt risperidooniga, ei mõjutanud need risperidooni
farmakokineetikat ega efektiivsust. Kui samaaegselt kasutati kesknärvisüsteemi
stimuleerivaid aineid, vähenes somnolentsus.

Risperidooni ja alkoholi samaaegset kasutamist tuleks vältida, kuna risperidoon tugevdab
alkoholi toimet.

4.6
Rasedus ja imetamine

Rasedus
Risperidooni kasutamise kohta raseduse ajal adekvaatsed andmed puuduvad.
Loomkatsetes teratogeenseid toimeid ei ilmnenud, kuid täheldati mõningat teist tüüpi
reproduktiivset toksilisust (vt lõik 5.3.). Neuroleptikumide kasutamine raseduse viimasel
trimestril on põhjustanud vastsündinutel pikaajalisi kuid pöörduvaid ekstrapüramidaalseid
neuroloogilisi häireid. Seetõttu tohib risperidooni kasutada raseduse ajal ainult siis, kui
loodetav kasu emale kaalub üles võimalikud ohud lootele/vastsündinule.
Kui risperidooni määratakse fertiilses eas naisele, tuleb naist informeerida, et ta võtaks arstiga
ühendust kohe kui ta soovib rasestuda või arvab, et on rasestunud.

Imetamine
Risperidoon ja tema aktiivne metaboliit, 9-hüdroksürisperidoon, erituvad rinnapiima koguses,
mis emale manustatavate terapeutiliste annuste puhul põhjustab tõenäoliselt toimeid ka
rinnaga toidetavale imikule. Tuleks kaaluda rinnaga toitmise kasu ja potentsiaalse ohu
tasakaalu.


4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Ravimi toimet patsiendi võimekusele autot juhtida või masinatega töötada ei ole uuritud.
Antipsühhootilised ravimid, nagu risperidoon võivad mõjustada reaktsioonivõimet. Seetõttu
tuleb patsientidele soovitada mitte juhtida autot või käsitseda masinaid, kuni nende
individuaalne tundlikkus risperidooni suhtes ei ole kindlaks tehtud.

4.8 Kõrvaltoimed

Esinemissagedused:

Sage:
>1/100,
<1/10
Aeg-ajalt: >1/1000,
<1/100
Harv:
>1/10000,
<1/1000
Väga harv:

<1/10000, sealhulgas üksikjuhud

Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga harv: neutropeenia ja trombotsütopeenia.

Endokriinsüsteemi häired
Aeg-ajalt: annusest sõltuv prolaktiinitaseme kõrgenemine, mis võib viia
menstruatsioonihäirete tekkeni, amenorröa, galaktorröa
Harv: günekomastia

Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga harv: hüperglükeemia, diabeedi süvenemine

Psühhiaatrilised häired
Sage: rahutus, ärevus

Närvisüsteemi häired
Sage: unetus, peavalu, sedatsioon (sedatsiooni on täheldatud sagedamini lastel ja noorukitel
kui täiskasvanutel. Tavaliselt on sedatsioon kergekujuline ning ajutine.)
Aeg-ajalt: unisus, väsimus, pearinglus, kontsentreerumisraskused, ekstrapüramidaalsed
sümptomid: treemor, rigiidsus, süljeerituse suurenemine, bradükineesia, akatiisia, äge
düstoonia (need sümptomid on tavaliselt kergekujulised ja taanduvad annuste vähendamisel
ja/või vajadusel parkinsonismivastaste ravimite manustamisel).
Väga harv: tardiivne düskineesia, pahaloomuline neuroleptiline sündroom, krambihood,
paanikareaktsioonid

Silma kahjustused
Aeg-ajalt: nägemise hägustumine

Südame häired
Aeg-ajalt: tahhükardia (sh reflektoorne tahhükardia)
Harv: ventrikulaarsed arütmiad (ventrikulaarne fibrillatsioon, ventrikulaarne tahhükardia)
Väga harv: QT-intervalli pikenemine, ebaselge põhjusega äkksurm, südameseiskus, torsade
de pointes tüüpi rütmihäire (selle tekkimisel tuleks ravi katkestada (vt lõik 4.4)),

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: hüpotensioon (sh ortostaatiline hüpotensioon) või hüpertensioon
Harv: tserebrovaskulaarsed juhtumid, sh CVA ja TIA

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt: riniit

Seedetrakti häired
Aeg-ajalt: kõhukinnisus, düspepsia, iiveldus/oksendamine, kõhuvalu, kehakaalu suurenemine

Maksa ja sapiteede häired
Väga harv: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: lööbed ja teised allergilised reaktsioonid
Väga harv: turse, sügelus, eksanteem, valgustundlikkus.

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: uriinipidamatus

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: erektsioonihäired, ejakulatsioonihäired ja orgasmihäired
Harv: priapism

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Harv: lihasnõrkus

Varia
Väga harv: kehatemperatuuri düsregulatsioon (hüpotermia ja hüpertermia)

Risperidoonravi ajal on esinenud veeintoksikatsiooni, mille põhjusteks võivad olla nii
polüdipsia kui ka antidiureetilise hormooni ebaadekvaatse sekretsiooni sündroom, tardiivsed
düskineesiad, pahaloomuline neuroleptiline sündroom, kehatemperatuuri regulatsioonihäired
ja krambihood.

Tserebrovaskulaarsed kõrvaltoimed
Risperidoonravi ajal on esinenud tserebrovaskulaarseid kõrvaltoimeid näiteks
insuldijuhtumeid ja transitoorset ajuisheemiat (TIA), seda just eeskätt eakatel dementsusega
patsientidel (vt lõik 4.4).

Seoses antipsühhootiliste ravimite kasutamisega on teatatud ärajätunähtude esinemist (vt lõik
4.4).

4.9 Üleannustamine

Suurim kirjeldatud risperidooni üleannustamine on 360 mg. Üldiselt on kirjeldatud nähud ja
sümptomid olnud iseloomulikud toimeaine ülemääraselt väljendunud farmakoloogilisele
toimele. Nendeks sümptomiteks on olnud unisus ja sedatsioon, tahhükardia ja hüpotensioon
ning ekstrapüramidaalsed häired. Harvadel üleannustamise juhtudel on täheldatud QT-
intervalli pikenemist. Ägeda üleannustamise korral tuleks arvestada mitme toimeaine
kombineeritud kasutamise võimalusega.

Tagada tuleks vabad hingamisteed ja adekvaatne oksügenisatsioon. Arvesse võivad tulla veel
maoloputuse tegemine (pärast intubatsiooni, kui patsient on teadvuseta) ja aktiivsöe
manustamine koos lahtistitega. Koheselt tuleks alustada kardiovaskulaarse monitooringuga,
ning elektrokardiograafiline jälgimine peaks olema püsiv, et avastada võimalikud südame
rütmihäired.

Risperidoonile ei ole spetsiifilist antidooti. Seetõttu tuleb rakendada vastavaid toetavaid
meetmeid. Hüpotensiooni ja võimalikku tsirkulatoorset kollapsit peab ravima vastavalt
intravenoosse infusiooni ja/või sümpatomimeetiliste ravimite manustamisega. Kui tekivad
väljendunud ekstrapüramidaalhäired, tuleb manustada antikoliinergilisi ravimeid. Hoolikas
patsiendi meditsiiniline jälgimine peab jätkuma kuni patsiendi seisundi normaliseerumiseni.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: teised antipsühhootilised ained
ATC kood: N05AX08

Toimemehhanism:
Risperidoon on antipsühhootiline ravim, mis kuulub bensisoksasooli derivaatide
antipsühhootiliste ainete klassi

Risperidoon on selektiivne, monoaniinergiline antagonist, millel on suur afiinsus nii
serotoniini 5-HT2- kui ka D2-dopamiiniretseptorite suhtes. Risperidoon seondub ka alfa-1-
adrenergiliste retseptoritega ning väiksema afiinsusega H1-histamiinergiliste ja alfa-2-
adrenergiliste retseptoritega. Risperidoon ei seondu kolinoretseptoritega. Kuigi risperidoon on
tugev D2-dopamiiniretseptorite antagonist, mis arvatakse kõrvaldavat nn positiivseid
skisofreenia sümptomeid, põhjustab ta vähem motoorika pärssimist ja katalepsiat kui
klassikalised neuroleptikumid. Valdavad tsentraalsed serotoniinoblokeerivad ja
dopaminoblokeerivad toimed võivad vähendada risperidooni kalduvust ekstrapüramidaalsete
kõrvaltoimete tekkele ning laiendada terapeutilist kasutusala ka skisofreenia negatiivsete ja
afektiivsete sümptomite suhtes.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Risperidoon imendub pärast suukaudset manustamist täielikult ning maksimaalne
plasmakontsentratsioon kujuneb 1...2 tunniga. Toit ei mõjusta imendumist ja nii võib
risperidooni manustada toidukordadest sõltumatult. Risperidoon metaboliseerub CYP2D6
ensüümi abil 9-hüdroksürisperidooniks, millel on risperidooniga sarnane farmakoloogiline
aktiivsus. Risperidoon koos 9-hüdroksürisperidooniga põhjustavad ravimi antipsühhootilise
toime. Teine metaboolne rada risperidoonile on N-dealküülimine.
Psühhootilistel patsientidel on ravimi suukaudsel manustamisel eliminatsiooni poolväärtusaeg
ligikaudu 3 tundi. 9-hüdroksürisperiodooni ja kogu aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni
poolväärtusaeg on 24 tundi.

Risperidoon jaotub organismis kiiresti. Jaotusruumala on 1...2 l/kg. Vereplasmas on
risperidoon seondunud albumiiniga ja alfa-1-happelise glükoproteiiniga. Risperidoon on
plasmavalkudega seondunud 88% ulatuses ja 9-hüdroksürisperidoon 77% ulatuses. Ühe
nädala jooksul pärast risperidooni annuse suukaudset manustamist eritub 70% manustatud
annusest uriiniga ja 14% väljaheitega. Uriiniga eritub 35...45% annusest risperidooni ja 9-
hüdroksürisperidooni ning ülejäänud osa inaktiivsete metaboliitidena.

Enamikul patsientidest kujuneb risperidooni tasakaalukontsentratsioon 1 päevaga. 9-
hüdroksürisperidooni tasakaalukontsentratsioon kujuneb 4...5 päevase manustamise järel.
Terapeutiliste annuste kasutamisel on risperidooni plasmakontsentratsioon proportsionaalne
manustatud annustega.

Risperidooni manustamisel eakatele patsientidele või neerufunktsiooni häirega patsientidele
oli täheldatav toimiva fraktsiooni kontsentratsiooni suurenemist vereplasmas ja toimiva
fraktsiooni kliirensi vähenemist kreatiniini kliirensi vähenemisega proportsionaalses ulatuses.
Kerge maksakahjustusega patsientidel ei täheldatud ravimi plasmakontsentratsioonide
muutuseid. Mõõduka maksakahjustusega patsientide kohta on andmeid liiga vähe.

CYP2D6 aeglased ja ülikiired metaboliseerijad
Teatud osal üldpopulatsioonist (nn CYP2D6 aeglastel metaboliseerijatel) on geneetilise
defitsiitsuse tõttu vähe ensüümi CYP2D6. Teisel osal populatsioonist on CYP2D6 geenist
mitmeid koopiaid (nn. ülikiired metaboliseerijad). Aeglastel metaboliseerijatel on metaboliidi
ja risperidooni suhe madalam, kuid kliinilise tähtsusega erinevused nende ainete
ekvipotentsuse tõttu puuduvad.

Lastel on risperidooni, 9-hüdroksürisperidooni ja kogu toimiva fraktsiooni farmakokineetika
sarnane täiskasvanutele.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Konventsionaalsed loomkatsed ravimi farmakodünaamika, korduva annustamise toksilisuse,
genotoksilisuse ja kartsinogeensuse suhtes ei ole näidanud toimeainel muid riske inimesele
kui need mis tulenevad tema farmakoloogilisest toimemehhanismist. In vitro ja in vivo
loommudelitel on näidatud, et risperidooni suured annused võivad põhjustada QT-intervalli
pikenemise, millega on seotud teoreetiliselt suurem risk torsade de pointes tüüpi rütmihäire
tekkeks patsientidel. Katseloomadel teostatud reproduktsioonitoksilisuse uuringutes, milles
kasutati farmakoloogiliselt toimivaid annuseid, täheldati ravimi farmakodünaamilisest toimest
tulenevaid toksilisi toimeid emasloomale, sünnitustegevuse pikenemist ja postnataalse
suremuse suurenemist. Postnataalse arengu häired näidati olevat tingitud eeskätt toimeaine
farmakodünaamilisest toimest emasloomale (nagu sedatsioon ja vähenenud hool järglaste
eest). Sellised toimed ei ole adekvaatsed hindamaks potentsiaalseid riske inimestele.
Antidopamiinergilise toime tulemusel põhjustab risperidoon katseloomadel
hüperprolaktineemiat ja prolaktiin-indutseeritud funktsionaalseid muutuseid. Suukaudselt
manustatud toimeainega teostatud uuringutes rottidel ja hiirtel täheldati hüpofüüsi
adenoomide (hiirtel), pankrease endokriinosa adenoomide (rottidel) ja rinnanäärme
adenokartsinoomide (mõlemal uuritud liigil) sageduse suurenemist. Nende kasvajate
sagenemist on võimalik seletada prolaktiinitaseme kõrgenemisega. Prolaktiinist tingitud
kartsinogeense toime tähendus inimestel ei ole selge.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Tableti sisu:
laktoosmonohüdraat,
pulbriline tselluloos,
mikrokristalliline tselluloos,
kroskaramelloosnaatrium,
kolloidne veevaba ränidioksiid,
naatriumlaurüülsulfaat,
magneesiumstearaat.

Tableti kate:
hüpromelloos,
titaandioksiid (E171),
talk,
propüleenglükool

0,5 mg: punane raudoksiid (E172)
2 mg: punane raudoksiid (E172), kollane raudoksiid (E172)
3 mg: kinoliinkolane (E104)
4 mg: kinoliinkolane (E104), indigotiin (E132)
6 mg: kollane raudoksiid (E172)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

0,5 mg:
Hoida temperatuuril kuni 30°C.

1 mg, 2 mg, 3 mg, 4 mg ja 6 mg:
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PE/PVDC-alumiiniumist blisterpakend.
Pakendi suurused kõigile tugevustele: 20, 28, 30, 50, 56, 60 või 100 õhukese
polümeerikattega tabletti.

Niiskust imava ainega ja keeratava korgiga varustatud HDPE purk.
Pakendi suurus 1 mg ja 2 mg tablettidele: 500 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Krka d.d.
Smarjeska cesta 6
8501 Novo mesto
Sloveenia


8. MÜÜGILOA
NUMBRID

Torendo 0,5 mg: 529606
Torendo 1 mg: 529506
Torendo 2 mg: 529406
Torendo 3 mg: 529306
Torendo 4 mg: 529206
Torendo 6 mg: 529106


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

15.12.2006


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2008